Esimene tööpäev: Elu ja töö Soomes, 4. osa

Rõõm on tõdeda, et lugejad on minu blogis kajastatud Soome teema omaks võtnud. 

Lugejaid jagub juba kenasti iga päeva kohta. 

Jätkan siis uudiste vahendamist ikka sama hooga veel mõnda aega kindlasti.

Esimene tööpäev.

Sättisime Kareliga siis ennast juba varakult enne kella 9.00 bussifirma aatriumisse valmis, et alustada nii oma esimest tööpäeva, kui ka koolituspäeva.

Uued bussijuhid nagu me nüüd oleme Põhjamaade ühes suuremas bussiettevõttes, kus on kokku tööl 9000 töötajat, kelledest 1000 töötajat on tööl Soomes.

Üldistes joontes oli esimene päev terves osas pühendatud ettevõtet tutvustavadele teemadele.

Räägiti üldiselt ettevõtte ajaloost slaidiprogrammi abil, misjärel tuli väike puhkepaus.

Alustuseks jagati meile kätte hulka vajalike infomaterjale.

Helsingi liikluse kaart, sõiduplaanide raamatuke koos marsruutidega milliseid anti meile mitu kusjuures erinevates formaatides.

Lisaks veel ettevõtte kalendermärkmik ja muud vajalikud materjalid paberkandjatel.

Kõik muidugi edukaks tööks vajalik, mitte niisama lihtsalt jagatuna. Kogu meie päeva tegevus oli seejuures väga hästi läbi mõeldud ja ka läbi viidud.

Alljärgnevalt mõned pildid liinibussidest, millistega Espoos bussiliine teenendatakse.

Volvo liinibuss nn teli varjandis

Peale puhkepausi anti meile kätte nn kassakotid, kus sees kõik vajalik sh ka kassa vahetusraha. Vahetusraha numbri jätan siinkohal turvalisuse huvides kirja panemata. Lugupeetud lugejad andestavad kindlasti mulle selle.

Võrdluseks siinjuures, et kui Eestis A... K... bussifirmas tööd tehes ei antud mitte ühtegi senti bussijuhtidele vahetusraha siis siin on olukord hoopis radikaalselt teine.

Järgnes tööriietuse kätteandmise aeg. Meile anti mustad viigipüksid, valge triiksärk (mõlemaid 2 tk), lips, nokamüts, sviiter ja kevadine jope. Õnneks oli laos juba mulle parajaid viigipükse kaks paari st püksid olid juba natuke lühemaks tehtud.

Seega sain täiskomplekti riietust kohe kätte.

Aprilli lõpus antakse veel lisaks ka lühikesed püksid suveks, et oleks lahedam bussirooli keerata soojemal ajal. Jalanõud on iga bussijuhi enda valida ja osta.

Riidevarustust jagav naisterahvas oli väga tubli ja aitas igati õiges mõõdus riiete valikul. Minule sobivad viigipüksid olid näiteks laos täitsa olemas ja ka juba vajalikul määral lühendatud kujul.

Samuti pakkus ta abi lipsusõlme tegemisel. Ütlesin talle viisakalt, et olen lipsusõlmi teinud juba väga pikka aega ja oman praktilisi kogemusi sellel alal ning saan hakkama selle väikse asjaga ka üksi ja kodustes oludes.

Tore ja südantsoojendav on aga teadmine, et mind tahetakse aidata. Seda on alati hea kogeda ikka uuesti ja uuesti.

Edasi tuli juba lõunapaus 30 minutit, kui käisime kõik koolitusel osalevad bussijuhid ettevõtte sööklas söömas. Esialgu veel ilma toidukaartideta aga sellest faktist me end häirida ei lasknud mitte üks teps.

Tööandja pakub omalt poolt iga kuu 20 nn toidutalongi, milledega saavad siis bussijuhid erinevates söögikohtades omal valikul ise söömas käia. Bussifirma toetus on siinjuures päris märkimisväärne.

Kõik meie bussifirma töötajad saavad arstiabi tervisekeskusest AAVA, millise vastuvõtukeskused asuvad nii Tapiolas, kui ka Kamppis Helsingi südalinnas. Nii et töötajate tervise eest hoolitsetakse väga heal tasemel.

Edasi tuli meiega tutvust tegema ja rääkima kohalik ametiühingu esimehe abi ja ka ettevõttes töötervishoiu eest vastutav isik. Asjalikud mehed mõlemad nii nagu ka nende jutt.

Täitsime Kareliga kohe ära ka avaldused Soome transporditöötajate ametiühingusse astumiseks. Milleks ikka viivitada asjaga, mis tuleb ära teha nii või naa. Ilma ametiühingusse kuulumata võib ka elada ja töötada Soomes. Küsimus on vaid tagatistes, kui tööta jääta.

Peab muidugi kohe lisama, et kuuludes ametiühingusse on selle organisatsiooni liikmetel ikka väga- väga soodus minna näiteks suusatama Levisse vm kohtesse kus ametiühing on rajanud puhkekülad ja majutusasutuse oma liikmetele.

Täpsem nimekiri on loetav puhkekohtadest siit.

Muidugi saab puhkamas käia koos oma perega kasvõi terve nädala olgu siis kevad, suvi, sügis või talv. Inimeste eest osatakse Soome riigis hoolt kanda ja tehakse nende heaks väga suuri investeeringuid.

Esisele päeval saime veel kätte erinevad elektroonilised võtmed erinevatesse ruumidesse sissesaamiseks.

Lõunasel ajal, kui loengutest oli paus lasin omale koosoleku ruumi kõrval asuvatel raamatupidajatel ehk täpsemalt öeldes ainult ühel neist, vormistada endale ka töötõendi.

See käis siis nii, et võeti minu passipilt paberkandjal muidugi ja kinnitati see klammerdajaga töötõendi külge, seejärel löödi pitsat üle minu pildi ja asetati see kiletaskusse lahtiselt.

Kõik käis lihtsalt ja ilma mingi liimi ega muu sellesuguse materjalide kasutamiseta.

Lasin ka kohe endale vormistada aastase sõidukaardi 80 eur eest. Nii saan edaspidi aasta lõpuni sõita selle aastakaardiga metrooga, trammiga, bussiga nii palju kui süda lustib ja vajadust on terves Helsingi regioonis.

Tõsi selle aastakaardi vormistamine võtab aega ca nädala, sest käib läbi HSL keskuse. Antud aasta sõidukaart on isikustatud elektrooniline aastakaart ja sellega saab sõita ainult kindel isik kellele on kaart väljastatud.

Samas saime ka ettevõtte intraneti kasutajatunnused ja salasõna ning ühe väga vajaliku elektroonilise kaardi. Peab kohe ära märkima, et ettevõtte intraneti lehekülg on vajalikust infost lausa pakatav ja väga asjaliku ning lihtsa struktuuriga. Pole Eestis küll millegi analoogsega kokku puutunud.

Üks rõõmsameelne vahepala.
Pealelõunasel ajal oli vajadus veelkord meil Kareliga minna raamatupidajate juurde. Ikka asjaajamise pärast. Uks oli aga neil lukus. Mingit teadet uksel kah polnud näha. Jäime ootavale seisukohale ukse taha.
Mõne lühikese hetke pärast keerati uks lukust lahti ja meid kutsuti lahkesti sisse. Tuli välja, et kõigil raamatupidajatest naistel olid puust kepikesed käes ja nemad teevad lõunast jumppat. Ma jäin seepeale kohe alguses sõnatuks- nii hämmastav oli seda kõike oma silmaga näha keset tööpäeva. Naised olid aga väga lõbusas ja ülevas meeleolus ning minu naljad nende tegevuse kohta näisid neile vägagi meeldivat;) Töötervishoid on tasemel selles ettevõttes igal juhul.

Tagasi esimese koolituspäeva juurde.

Seejärel üdini positiivne ja alati naeratav Nobina naisterahvast bussijuht, kes meid terve nädala kanseldab, tutvustas meie bussiparki. Eestist tulnud inimesele on alguses vägagi imelik vaadata, kui keegi kogu aeg naeratab.

Naisterahvas oli kui ergav päike, kes igaühele naeratas. Vaatasime veel üheskoos bussipargi keldrikorruse jõusaali, sauna jms ruume ja bussiparki ka väljaspoolt st busside seisuplatsi ja kuidas on busside parkimine korraldatud.

Tutvusime nii Volvo kui ka VDL busside seesmise iluga st busside juhtmisseadmete ja kassasüsteemiga. Viimane on muidugi lihtsam kui Eestis Harjumaal kasutatav elektrooniline bussi kassa, milline on ise juba omaette arvuti sarnane asjandus.

Sellega sai läbi meie esimene tööpäev ja üle tüki aja ma jään tõesti ootama juba põnevusega järgmise tööpäeva algust ja see saabub homme kell 08.00 hommikul.

Seejärel käisime Kareliga Sello kaubanduskeskuses, sest Karelil oli vaja teha passipilte bussifirma töötõendi jaoks. Tõepoolest selline teenuse osutaja oligi keskuses olemas.

Kuus passipilti maksid vaid....20 eur ja pilte tuli 5 minutit oodata. Nii et tasub passipildid Eestis ära lasta teha. See aga tagantjärele tarkusetera.

Tagasi majutuspaika sõites käisime läbi veel teele jäävast K- Supermarketist ja tutvusime kohalike toiduainete hindadega. Ütleme nii, et kaubanduses on hinnad vastavad inimeste sissetulekutega st palgaga.

Kui tuleb Eestis käimist on mõtekas ikkagi toidukaubad Eestist osta ja kaasa võtta. Kuivõrd meid mõlemaid Kareliga alkohoolsed joogid ei huvita siis nende toodete hinnatase meid eriti ei häirinudki.

Samas algasid K- Supermarketites just sellel nädalal 1 eur kaupade pakkumise nädal nii et on võimalus ka näiteks osa kaupu 1 eur hinnaga osta.

K- Supermarketi kõrvale kohe jääb meie majutuskoha lähedal ka Tarjoustalo pood. Võib tunduda küll imelik aga selles poes oli osa riidekaupa, jalanõusid jms vägagi soodsate hindadega.

Inimesele kõige lähedam asuv pesu, sokid jms olid hinnalt soodsamad kui näiteks Eestis Prismas pakutav ja valikki oli suurem. Sellesse poodi sean kindlasti ka edaspidi oma sammud.

Ajasime küll oma selle külaskäiguga väga endast välja poe valveteenistuse ja valvetöötaja, kes mitmeid kordi meid vaatamas käis, kui me kaupa täis riiulite vahel Kareliga ringi patseersime.

Siiski päris tühjade kätega me sellest poest ei väljunud. Ühe põrandaharja varre, pesupulbri paki ja majapidamispaberi paki ostsime ka ikka ära kah.

Teisel koolituse päeval on plaan sõita läbi kõik nn varikod elik meie ettevõtte busside garaazid Helsingis ja vaadata kus asuvad marsruutide lõpp-peatused.

Lõpp- peatustes on ka tualetid bussijuhtidele, millede võtmeid meile anti terve kimp igaühele.

Nüüd saan ringi käia nii kui eelmisel sajandil aidamees, sest võtmekimp on nööriga kaelas rippumas+ veel lisaks elektroonilised võtmed...

Lõpuks ka Soome muusikat.