31. august 2016

Põhjamaade seeniorlaskurite meistrivõistlused 2016 (50RT/MIX, 100RE), Ahvenamaa, AX

Ka kõige pikem tee algab meie jalatalla alt (Hiina).

Ahvenamaast.

Ahvenamaa kuulub Soomele, välja arvatud osa Märketi saarest ja on autonoomne.

Pärast 1856. aasta Pariisi rahulepingu sõlmimist on Ahvenamaa demilitariseeritud piirkond.

Püsielanike on Ahvenamaal 29 000 (2016 aasta andmetel) ja tööpuudus püsib vähesel 2% tasemel.

Ahvenamaa pealinnas Maarianhaminas elab 10 000 püsielanikku.

Kellel sügavam huvi Ahvenamaa ajaloo vastu saab lugeda lisaks Wikipediast.

ERR jutusaadet Ahvenamaal elava eestlannaga saate kuulata siit.



Reisiga sai otsitud vastust küsimusele.

Kuidas suhestuvad omavahel Ahvenamaa reis ja Põhjamaade laskespordi võistlus?

Ahvenamaa võistlusreis sai ette võetud (seejuures mitte jalgsi) ja millisest reisist osakese kogetust ka siinkohal blogi lugejateni toon.


Sellel aastal viidi Põhjamaade seenioride meistrivõistlused liikuva märg laskmises Ahvenamaal Högskäri saarel asuvas lasketiirus 26.08- 28.08.2016.

Liikuva märgi laskmises võistlesin ise, Endi T ja võistkonna esindaja/sekretär/kohtunik/asjaaja oli Aire T.


Võistlusest endast ja sõidu eelnevast planeerimisest.

Võistluse korraldas Ahvenamaa kohalik laskurklubi Ålandssportskytteförening r.f. koostöös SVA- ga.

Seekordsed liikuva märgi Põhjamaade meistrivõistlused viidi läbi Ahvenamaal sellepärast, kuna see võistluspaik jääb rootsi laskuritele kõige lähemal Rootsi poolt vaadatuna.

Võistluse kavas oli jooksva metssea laskmine 50 meetri laskedistantsilt (kaks võistlusharjutust 50RT ja 50RTMIX) ja 100 meetri lasketiirus jooksva põdra laskmine üksik ja paarislaskudena (100RE).

100m põdralaskmine toimus ühel laskerajal ja elektrooniliselt tulemusi arvestavasse märki.

Jooksva metssea laskmine viidi läbi ühel laskerajal ja lasti tavalistesse pabermärkidesse.

Ahvenamaale oli võistlema tulnud liikuva märgi laskurid Rootsist ja suuremal hulgal seeniorlaskureid Soome Vabariigist.

Toijala laskurklubi (TUA) oli esindatud PM meistrivõistlustel pea täies koosseisus.


Reisi marsruut Espoo- Turu linnMaarianhamina- Turu linn- Espoo.


Laevapiletid said minu poolt 2016 aasta alguses broneeritud.

Turu linnast viis meid Ahvenamaale VL Amorella.

Taganjärgi tarkust jagades oli selline varajane laevapiletite broneering väga õige käik.

Hilisema broneeringu puhul poleks me kuidagi saanud enam esmaspäevaks tagasisõiduks laevapileteid.

Laevapiletid olid tõesti odavad nii et kannatas isegi lõunasöögi buffet Rootsi lauas einestamise lisaks tellida.

Pikk sõit ja nii kui ikka öeldakse, et tühi kott ja see seismise jutt... Nii et hästi läks.

Kolm tundi tuli kannatada laevasõitu ja siis algas laevas meie söögipidu buffet Rootsi lauas.

Veini ja õlut sai otse kraanist omale klaasi nõristada.

Sellist võimalust ei saanud juba niisama mööda lasta minna. Võetud sai kõike ja naudinguga.

Jäi petlik tunne et kõike saab tasuta ja niipalju kui soovid.

Justkui oleks kommunismus jõudnud Rootsi laevale, millist me niiväga 25. aastat ja rohkem tagasi püüdsime tulutult ENSV-s saavutada.

Söömiseks oli aega meil 1,5 tundi ja ega jutule niisama siis aega kulutata ei olnud mõtekas.

Ikka kahvel ja nuga liikuma kindlas rütmis ja koordineeritud liigutustena.


Oma figuurile sel ajal ma vähemalt kohe mitte üks raas ei mõelnud. Polnud aegagi.

Meeleolu oli tänu õllele ja veinile enam kui ülev ja tulevik seda enam roosiline.

Tegelikult ja ausalt öeldes ei joo ma õlut üldse aga nüüd mekkis õlu rohkem kui pakutav punane vein.

Viimane ei sobinud minu maitsemeelega üldse mitte kokku. Oli teine selline hapu ja mingit tummist ning lillelist maitseelamust ei pakkunud.

Täidlasest veini maitsest ma ei hakka siinjuures üldse kirjutamagi sest sellest polnud lõhnagi.

Seevastu tekkis laeva buffet Rootsi lauas lausa mõte, et kas see kõik meie ümber on reaalsus või pelgalt illusioon.

Kippusin söömingu lõpus juba viimast arvama aga täissöödud kõhuke andis märku reaalsuse olemasolust minu ümber.


Etteruttavalt võin ära märkida, et minul liikusid mõtted söömisele peale sellist buffet laeval alles laupäeva õhtuks.

Maarianhaminas hotelli broneerig läks kä meie jaoks lihtsalt.

Hotelli nimi oli Cikada.


Kamraadist soomlane Toijala laskurklubist omas kohapeal Ahvenamaal häid kontakte ja korraldas selle asja meie eest ära.


Hotellist.

Hotell oli oma hinnataseme poolest üks Maarianhamina odavamaid.

Samas hinna ja pakutavate teenuste suhe oli paigas.


Hotelli keldrikorrusel asusid saunad ja siseujula 10m. Ka oli olemas välisujula.


Toa hinna sees oli ka hommikusöök ja hommikune saun.

Tubades küll puudus sundventilatsioon aga selle probleemi lahendasime lahtise ukse ja aknaga.

Tegu siis sellise kolme tärni hotelliga ja rohkem sinna säästuhotelli poole kalduva kui sellisega, milline ainult suvekuudel avatud on.

Plussiks oli asjaolu, et hotelli ja laevasadama vahele jäi napp mõnisada meetrit.


Ahvenamaal suhtlusest.

Soome keeles rääkimine kujunes nii mõneski poes või ka suhtlusel kohalikega suureks probleemiks.

Miks?

Lugu lihtne. Ahvenamaa elanikud ei räägi ju soome keelt ja rootsi keelt ei mõista jällegi meie rääkida kuivõrd saarel on ametlikuks keeleks rootsi keel.

Kui räägitakse siis ainult rootsi keeles ja kui väga hästi läheb siis saab ka inglise keeles mõne asja jonksu aetud.

On neil seal saarel omad isemoodi arusaamad ja ega seda siis saagi pahaks panna.

Asi rohkem selles, et meie suhtluskeeleks oli teadagi soome keel, mida siis hädapärast kui sooviti ka mõisteti või siis üldsegi mitte.

Ikkagi saime oma asjad saarel aetud ja vajalikud jutud siis ka räägitud ning vaevalt et ma nüüd sellepärast rootsi keele kursustele lähen, millised küll Soomes tasuta on.


Kogu selle reisi jaoks sai planeeritud neli päeva, et vaadata rahulikult Ahvemaal ringi ning tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega.

Teab kas enam teist korda samasse kanti ongi võimalus minna. Ei me ette tea.

Võistlusele sõit algas reede varahommikustel tundidel Espoost, et õigeks ajaks Turu linna sadamasse jõuda ning endid laevale peale venitada.

Turu linna jõudsime kenasti õigel ajal ja varemgi plaanitust.

Laevasõit oli just sealt linnast meid ootamas Ahvenamaale ja sõit ise sai pikk olema just ajaliselt mitte niivõrd kauguse poolest (5,5 tundi).

Laevasõidu vältel püsis selline udune ja pilves ilm. Õnneks ei sadanud vihma. Seegi hea.

Vaatamist laevasõidu aeg jagus.

Imekaunid vaated Soome idapoolsetele saartele.


Ah jaa, et meie seltskonna moodustasid Aire, Endi ja ma ise.

Lisaks veel hea punt Soome liikuva märgi laskureid erinevatest laskurklubidest kes olid pärit üle suure ja laia Soome riigi.

Aeg laeval kulus linnulennult.


Maarianhaminasse jõudsime laevaga kohale reedel kella 14- ks.

Siis kohe sõit edasi sadama lähedal asuvasse hotelli ja sealt edasi Lemlandi saarele seal asuvasse lasketiiru.

Enne õhutut oli planeeritud meile reedesel päeval relvade pealelaskmine. Seda pakutud võimalust tuli muidugi kasutada.

Lasime nii 100m põtra kui ka 50m jooksvat metssiga. Relvad said peale lastud. Kõik toimis.


Reede õhtul peale relvade pealelaskmist siirdusime Maarianhaminasse tagasi.

Et mitte kallist reede õhtut niisama logeldes hotellitoas ära kulutada läksime linnapeale jalutama.

Tähele sai pandud asjaolu, et õhtul kella 21 paiku ja hilisemal ajal peale mõne turisti te tänavatel inimesi enam ei leia.

Kogu pealinn oleks kui välja surnud.




Metallist lill.



Mõningad näited kohalikest kinnisvarahindadest.

Kinnisvara hinnad polnudki väga ulmelised, kuid siiski viiekohalised olenevalt maavalduse asukohast.



Tegime sellise väiksema ringkäigu ja tutvusime nende väheste vaatamisväärsustega mida antud linnas näha on. Ega seda just palju ei ole.

Käisime ka kohalikus toidupoes.

Hinnad olid muidugi kallimad kui näiteks Espoos aga mõni toode oli ka soodushinnaga ja odavam kui mandril Soomes.


Tüüpiliselt olid Ahvenamaal postkastid majakana kujundatud.




Laupäevane võistluspäev.

Ilm võistluspaigas Lemlandi saarel oli päikesepaisteline kuid õnnetuseks tuuline.


Võistlejaid oli kohale tulnud omavahel tulejoonele mõõtu võtma üle kolmekümne.

Lasti võistlust kahes grupis.

Esimene laskurite grupp alustas võistlust põdralaskmise tiirus, milline asus sealaskmise tiirust natuke eemal ja kuhu tuli oma autoga sõita.







Eesti liikuva märgi laskurite kõige suurem sõber Håkan

Sealaskmise tiir oli analoogne kui vanemad laskurid mäletavad Kadriorus asuvat lasketiiru 1970- ndatel aastatel.

Tabamused näidati lampidel töötava tablooga.

Ei mingeid videokaameraid ja monitore laskuritel kasutada ei olnud.


Täpselt samasugune tunne oli, kui oleks aeg peatunud 1975 aastal Kadrioru tiirus.

Sealaskmise seadeldis töötas n-ö vahelduva eduga.

Vahepeal võistluse ajal tuli teha mitu pausi, et seade jälle liikuma saada.

Probleem oli ka kohtunikega, kes varjendis tabamusi märklehes kleepisid.

Asi selles et kohalike sealaskureid on vaid neli ja needki pensionärid, kes täis head tahet aidata.

Seega tuli Airel kohtunikuna tegevusse asuda jooksva metssea lasketiirus ja seda mõlemal võistluspäeval.

Lisaks tuli nii mõnelgi laskuril varjendis võitluse läbiviimisele kaasa aidata omapoolse kohtunikutegevusega.

Tulemuste arvestamine oli ka omapärane.

Kõigepealt pandi varjendis JM tulemused kirja ja siis viidi lehed ülelugemiseks veel eraldi kohtuniku kätte, kes siis kõik märklehed üle vaatas ja tulemused fikseeris.

Olgu siis see tulemuste arvestamise süsteem milline tahes aga õnneks tulemused ikka said kirja ja kõigile võistlejatele.

Vahepalaks mõni pilt kohalikust metsast lasketiiru ümber.

Mets oli pohli täis ja ole vaid mees/ naine neid korjama.

Tundub aga et kohalikud metsaandidest lugu ei pea ja metsaandide korilusega ei tegele.



Kohtunikud tulemusi üle vaatamas.


Võistluspaigas oli avatud puhvet ja toidud oli tõepoolest maitsvad ning taskukohased igale ühele.




Endi T läks jooksva metssea laskevõistlus väga hästi ja tasuks teine koht omas vanusegrupis.

Olgu siis tõe huvides ka minu võistlejanumber siinkohal ära toodud.

Minu laskmine läks jooksva metssea võistlusel nii kui läks. Esimene pool oli veel kuidagi moodi tulemus aga teine pool võistlusest läks aia taha.

Millegipärast kiire jooksu laskmisel läksid lasud kõik alguses märgist mööda märklehe alla.

Seega tuli mul teha ennastülendavaid ponnistusi optilise sihikul paranduste tegemisel, et laske ikka märklehtegi saada.

Arvata on, et kui mu relv seisis enne laskmist relvade püramiidis päikese käes ju siis optilisele sihikule selline nn päikesevann ei mõjunud just kõige soodsamas suunas.

Kuid olgem alati positiivne ja ikkagi võitsin ma ju 100m põdralaskmises kolmanda koha üksiklaskude laskmises 176 punktiga.

Pole üldse paha tulemus.



Kui te nüüd arvate et kohalikul laskurklubil ei ole rahalisi vahendeid laskespordi arenguks siis olete eksiteel.

Lasketiiru peamajas on olemas Sius- Ascor õhkrelvade elektrooniliste märkidega lasketiir ja liikuva märgi 10m laskeseade.




Samas hoones on hoiul 50m lasketiiru jaoks kümme Siusi elektroonilist märki nii püssi kui püstoli laskmiste läbiviimisteks.


Kui nüüd mõelda vaid millised võimalused on kohalikele laskesportlastele on loodud tänapäevaste laskeseadmetega.

Samas paigas on ka jahilasketiirud ja 25m püstoli lasketiir.






Mõni sõna ka 100m põdralaskmisest üksiklaskudena laupäevasel võistluspäeval.

Siin läks asi käest võistluse korraldajatel.

Jarmol on enne laskmist mõttehetk
Esiteks kohe laupäevase võistluspäeva alguses läks põdralaskmine nn tivolilaskmiseks kätte ära.

100m põdratiirus oli kasutusel Siusi elektrooniline märk, mis võistluspäeva alguses enam kuidagi reaalseid lasketulemusi näidata ei tahtnud.

Alljärgnevalt mõned ülesvõtted 100m põdralaskmise tiirust.







Eriti problemaatiline oli asi just nende laskuritega kes 100m põtra v/k vintpüssist lasid.

Sius näitas monitoril tulemusi millised olid enamasti kas null või siis 1-2-3-4 punkti.

Lühidalt öeldes elektrooniline seade lakkas töötamast ja näitas laskude tulemusi mida tegelikult ei olnud.

Nii saidki paljud laskurid omale põdralaskmisel kirja tulemuseks 100 punkti 200- st.

Laupäeva lõunaajal toimus kahe lasketiiru vahel laskurite gruppide vahetus ja kui meie siirdusime 100m põdratiiru hakkasid õnneks korraldajad mõtlema, et mida teha?

Samamoodi võistlust jatkata ei olnud mõtet.

Niisiis leiti paar kohaliku kohtuniku, kes läksid mõlemale poole varjenditesse ja hakkasid raadiosaatjaga tulemusi tulejoonele teada andma.

Selline tegevus võttis küll aega aga laskur sai vähemalt midagi aru, millised on tegelikud tulemused.

Õnneks oskas tulejoone kohtunik nii palju soome keelt, et suutis tulemused soome keeles ära laskurile öelda. Hea seegi ja hea oli vaadata, et tulejoone kohtunik vähemalt üritas endast parimat anda. See oli kiiduväärt tegevus tema poolt.

Läks hästi, sest Endi T sai lasta kogu 100m põdravõistluse 20 lasku uuesti ja tulemuseks teine koht oma vanuseklassis ning isiklik rekord üksiklaskudena 185 punkti.

Võistlupäeva lõpuks lagunes koost ka 100m põdralaske seade, mida siis kohalikud mehed remontima ja keevitama asusid.
'
Antud laskeseade saadi töökorda pühapäeva esimestel öötundidel.


Laupäevaõhtune ekskursioon mööda looduskauneid kohti Ahvenamaal.

Võistluspäev läbi võtsime suuna autoga Põhja- Ahvenamaale.

Selles suunas sõites enne Geta asulat näete laiumas mõlemal pool teed nii suuremaid kui väiksemaid õunapuude aedasid, kus õunu tööstuslikuks tootmiseks kasvatatakse.

Vaatepilt just sügisel on eriti lummav.





Teele jäi ka kirikuid milliseid me siis ka vaatamas väljaspoolt käisime.

Surnuaiad oli kirikaedades hästi korras. Võiks lausa öelda, et piinlikult korras.







Põhja- Ahvenamaalt sõitsime mindud teed tagasi ja põikasime sisse Eckerö saarele ja vaatasime samanimelise asula sadamat koos paadikuuridega.

Samas sadamas oli ka üpris õdus restoran, kus me aja puudusel õhtustama ei hakanud.

Külastamata jäi ka kohalik muuseum, mis oli juba meie saabumise ajaks suletud.



Männid olid üsna kidura kasvuga, kuna graniidist kaljudel mulda justkui ei olegi.


Järgneval pildil on kuusk, mille alumised oksad mööda maad kasvasid.



Kividel olid peal sildid ja igaüks sai teada mitukümmend või siis mitutuhat miljonit aastat antud kivistis vana on.

Inimese elu selle kiviga võrreldes on nii kui ööliblika lend ja ongi lõpp.




Siin me siis oleme- reisisellid.



Paar pilti kohalikust restoranist kaldapealsel.



Sellised need paadikuurid siis Eckerö kaldapealsel olid. Mõned neist olid õite vanad.




Pühapäevane võistluspäev.

Ilm pühapäeval Lemlandi saarel oli pilvine kuid õnneks veel ilma vihmata. Tuul oli ka järgi andnud.

Täna oli kavas ainult meil jooksva metssea laskmine, kuna 100m põdralaskmise duubellaskude harjutuseks meil puudub vastav laskevahend.

JM lasketiirus kulges kõik nii kui see oli eile olnud.


Laskurid käisid ise vaheldumisi varjendis.

Laskeseade töötas nii kui vahelduvvool. Kord märk liikus ja siis jälle mõnel hetkel keeldus seda tegemast.

Häda oli selles, et kunagi ei teadnud ju keegi ette millal laskeseade soovib mitte talle pandud ülesandeid täita.

Nii et kavas olnud segajooksude võistlusharjutus kujunes igati pidi väga segaseks.

Ka teisel võistluspäeval võitis Endi T teise koha omas vanusegrupis, mille üle võib ainult heameelt tunda.

Võita omas vanuseklassis kolm teise koha auhinnalist medalit on ikka väga tubli saavutus Endi T poolt.

Samuti võistlesid hästi teised Toijala laskurklubi võistlejad. Võideti meie klubi võistlejate poolt rida medalikohti ka teistes vanuseklassides.

Minu enda start puhapäevasel võistluspäeval läks juba enam- vähem praegusele sportlikule vormile vastavalt.

Tegin ka väikese muudatuse ja lasin  pühapäevase võistlusharjutuse kiirema padruniga st et kuuli kiirus oli suurem kui eile kasutatud padrunil.

Igatahes selliseid komplikatsioone kui mul tuli üle elada eile kiire jooksu laskmisel enam ei esinenud.


Kohe kui JM võistlus meie jaoks läbi sai startisime Ahvenamaa ringreisile.

Seekord võtsime sihiks jõuda Ahvenamaa idapoolsesse serva.

Tutvusime Kasteholmi kindlusega ja kindluse kõrval külgneva vabaõhumuuseumiga.

Vabaõhumuuseumis saab hea ülevaate Ahvenamaa omaaegsest inimeste elust- olust nii umbes paar sajandit tagasi.

Kindluse külastuse eest küsiti natuke raha aga vabaõhumuuseumi vaatamine on tasuta.




Omapäraselt kohalikule tavale ehitati hooned väga paksu pillirookatusega.


Pea kõik hooned oli üle võõbatud nn rootsi punase värviga.


Näiteid rootsi punase värvi erinevatest toonidest. Valikut oli ja on.






Omaaegse kaluri majake, kus hoiti nii paate, püügivahendeid kui ka soolatud kala tünnides.






Edasi mõned pildid Kastelholmi kindlusest, millist me ka külastasime.

Aajalooliselt on kindlus ise mitmeid kord maha põlenud aga ikka ja jälle uuesti üles ehitatud.

Kindluse ees on pildil näha piletikassa majakest, kus ka tualetid sees on.


No ei olnud omal ajal kuskilt võtta Nike sportjalanõusid ja tuli sellistega läbi ajada kui alljärgneval pildil näha on.


Järgneval pildil on kindlusest väljakaevamiste käigus leitud luud erinevatest sajanditest.

Teadmiseks, et kindlus ehitati 1400 aasta algupoolel.



Vaade kindlusemüürilt alla. Ei olnud just meeldiv tunne kui jalgade all on 15 meetrit tühjust.

Pildil on näha, millistel korrustel mida tehti.

Kõige alumine keldrikorrus oli ladu, keskmistel korrustel eluruumid ja kõige viimasel korrusel tegeleti kindluse kaitsmisega ja seal toimetasid laskurid- kindluse kaitsjad.



Ahvenamaal pea kõik vanal ajal ja ka osadel majadel nüüdisajal ehitati katused kasetohtu kasutades.

Kasetohu kihtide arv oli 8.

Kasetohu peale löödi servamata lauad või sindlid, millised osalt ka tõrvati.

Nii on ehitatud ka Ahvenamaal kirikute katused. Ikka kasetohtu ja sindleid kasutades ja lisaks tõrvamine.




Edasi viis meie tee Prästö saarele.

Prästö saarelt Mickelsö saarele viib juba väiksem praam.

Meil vedas, sest saime kohe praamile peale ja lühike laevasõit võis alata. Tasuta oli see sõit kõigile.


Selline terastross hoiab siis praami kindlal kursil kahe sadama vahel.

Praamil rooli ei ole, kuna terasvaier teeb selle töö ära.

Kapten kes üksi laevas on seab laeva sõitma kas edasi või tagasi ja laseb ning tõstab rampi. Nii lihtsalt see kõik käibki.




Siinjuures tasub alati lugeda alljärgneval pildil olevat kollast infotahvlit, kus kirjas, millal praam sõidab ja millal on vaheajad.


Mickelsö saarel vaatasime kohaliku kirikut ja kirikaeda.

Edasi sõitsime nii palju põhjapoole kui saime. Ületasime ühe pikemat sorti silla, milline samapikalt on remondis olnud ning jõudsime välja järgmise sadamani, kus praami ees ei olnud meid ootamas.

Alörin saar jäi siis seekord meie kõige põhjapoolsemaks külastatud saareks.

Oleks saanud ka sellele saarele praamiga sõita aga praam oli just reidi teises otsas sadamas ja lõunapausil ka veel takkapihta. Ei jäänud me siis seda laevukest ootama.

Võtsime suuna tagasi ja jõudsime just enne Mickelsö saarelt tagasi viiva praami lõunaaega kenasti laevale.

Tagasi Maarianhami sõites külastasime kaljul asuvat kohvikut, milline küll suletud oli aga seevastu saime ronida vaatetorni ja natuke oma närvikava proovile kõrguse suhtes panna.

Vaade tornist oli ikka väga kena ja meeldejääv.








Sai mekitud ka kohaliku mustsöstra limonaadi, mis päris huvitava maitsega oli. Janu igatahes kustutas see jook.


Kõik need ringreisid tehtud maandusime hotellitoas ja väsimus võttis võimust.

Värske mereline õhk ja pikad võistluspäevad olid rohkem kui väsitavad.


Esmaspäev.

Viimane päev Ahvenamaal.

Kella poole kolme paiku päeval läks meie laev sadamast Turu linna poole.

Laevaks seekord Viking Grace.

Kui tuldud sai VL Amorellaga siis Viking Grace oli juba peaaegu uus laev.

Enne Ahvenamaalt ärasõitu aga käisime veel hommikul hotelli saunamõnusid nautimas ning seadsime peale hommikusööki sammud meie hotelli lähedal asuvale purjelaev- muuseumile nimega Pommern.

Järgnevalt pildil on üles võetud purjelaev Pommern meie hotelli toa rõdult.










Purjekas oli muidugi muljetavaldav vaadata nii väljast kui seest.

Purjemastide kõrgus juba laeval ligi 50 meetrit muust rääkimata.

Ümbermaailmareisi on purjelaev samuti omal ajal ära teinud.

Kõik mis laevas näha on ka korda tehtud.

Samas laeva remonditakse kogu aeg ja igapäevaselt.
'

Ka meie külastuse aegu käis laeval kolme remondimehe jõul remont/ värvimine.

Kui võrrelda laeva kapteni kajutit ja elutuba madruste omaga siis justkui polegi midagi võrrelda.

Kaptenil oli eraldi WC ja vannituba, eraldi söögituba ning magamistuba.





Madruste kajut nägi välja selline, kus 16 madrust ööd ja päevad koos elasid.


Sellisel asemel tänapäeval mehed enam magama ei mahu kohe mitte kuidagi moodi.

Omal ajal olid üldse inimesed lühemad.




Joogivee nõud madruste kajutis.




Iga madruse koiku ees asus tema varanatukesega kast. Seda kasti ei tohtinud lukku panna.

Põhjus selles, et selline tegevus näitas üles usaldamatust teiste madruste suhtes ja sellist usaldamatust tuli iga hinna eest purjelaeval vältida.

Kuivõrd terve esmaspäevase päeva sadas vihma siis väljas tehtud pildid mobiiltelefoniga just kõige paremad välja kahjuks ei tulnud.

Kuid mälestuseks ikka miskit sai jäädvustatud.



Kokkuvõtteks võistlusest.

Ise jäime oma võistlustulemustega rahule ja see oli peamine eesmärk kogu võistlussõidu kohta.

Kinnitust leidis, et laskur peab olema üle kõigist võistlusel ettetulevatest negatiivsetest asjaoludest ja keskenduma oma laskmisele. See võistlus andis meile jällegi hea kogemuse juurde.

Tänan siinjuures oma reisikaaslasi, kes mind vapralt ära kannatasid. Pole ma just ju kõige lihtsama iseloomuga ja oma ütlemistega.


Võistlustulemustest.

Kõigi võistlustulemustega saate tutvuda siit.

Kõik pildid on nähtavad siit ja paar videot siit.

Siinjuures polegi mõtet hakata omi mõtteid heietama ja hinnanguid andma meie võistlustulemuste kohta juba kulunud väljendeid kasutades a`la "siit on hea edasi minna", "see oli ikka uskumatu kogemus", "oma tulemuse tegin ära", "tase, kust on hea edasi minna" jne, jne.

Vähemalt minu jaoks oli Ahvenamaa reis selline mõnus vaba aja veetmine koos silmaringi laiendamise võimalusega ning loomulikult koos puhkusega.

Ahvenamaal leiate vaikuse ja vabaduse igapäevatoimetustest. Sealt leiate ka looduse avatuse ja saate olla üksinda oma mõtetega ilma et keegi teid segama tuleks.

Kohapealne loodus kõnetab teid oma puutumatuse ja rahuga.

Järgmised Põhjamaade seeniorlaskurite liikuva märgi meistrivõistlused toimuvad 2017 aasta sügisesel septembrikuu teises pooles Sipoo lasketiirus Soomes.

Enne järgmise aasta PM võistluseid aga toimuvad veel novembrikuus 2016 SVA Sügisvõistlused õhkrelvadest laskmises.


Sponsorlus.

Võistlussõitu aitas teostada SVA omapoolse rahalise toega kõigile Soome seeniorlaskuritele, kes Ahvenamaal võistlesid.

Suured tänud SVA- le!