13. märts 2014

Eellugu: Elu ja töö Soomes, 1. osa (uuendatud 22.02.2021)

Eellugu


Igale loole peaks eelnema eellugu. Nii ka seekord.

Elus edasi minnes leidub alati selles ka uus tee...

Ühel hetkel tekkis mul olukord, et tuli otsustada: kas jätkata kodumail tööga, mis mulle enam midagi ei paku või minna üle lahe Soome tööle ja teha seda kasvõi ajutiselt st elukogemuste omandamiseks.

Niisiis hakkasin otsima uusi väljakutseid oma elus, sest praegune tööelu kodumail ei rahuldanud enam mind mitte mingil viisil.

Otsustasin oma võimalikes valikutes teise variandi kasuks ja hakkasin selles vallas oma tegevusi planeerima.

Seda siis et ees ootas Soome.

Kuidagi läks nii, et oma elamist- olemist planeerides leidsin ennast märtsi alguses VL laevaga Helsingi poole sõitmas.

Muidugi ei maksa nüüd lugupeetud lugejal arvata, et ma väga harva laevasõite Soome ette võtan aga seekordne sõit oli omaette tähenduslik.
Üldiselt on ju nii, et on kahte liiki inimesi: ühed lähevad välismaale elama/ tööle millegi pärast ja teised millegi eest.
Esimesed neist minejatest tulevad mingi aeg kodumaale tagasi, teised enamasti mitte. Ma ise kuulun kindlasti esimesse pakutud kategooriasse.

Olin juba eelmise aasta lõpupoole üritanud saada tööle Helsingisse aga siis see kuidagi mitte ei õnnestunud.

Ju siis polnud selleks lihtsalt õige aeg.

Tagantjärele tark olles võin siinjuures väita, et hea et nii läks. Peamiselt olid minu jõupingutused suunatud bussijuhiks kandideerimisega Helsingi mõnes suuremas bussifirmas.

Selle aasta märtsis aga hakkasid paar Helsingi bussifirmat omale bussijuhte jälle tööle palkama ja otsima.

Esialgu küll suvekuudeks nn suvepuhkuste ajaks asendusjuhtideks. Asi seegi.

Millegist tuleb ju algust teha. Otsustasin proovida, et ehk läheb õnneks.

Enne aga keerasin bussirooli ühes Tallinna bussifirmas mille nimeks ATK....paar kuud st veebruaris ja märtsis.

Minu eesmärk sellesse firmasse tööle minnes oli praktiseerida suure reisibussiga sõitmist pakutavast (pea olematust) palgast hoolimata.

Üldiselt ma sellel teemal paljut siin sõna ei võtakski aga märgiks ära vaid selle, et hea suure bussijuhtimise kogemuse Iveco Crossway bussiga sain kahe kuu jooksul Eestis kätte.

Seejuures käis bussijuhi töö selles ülalmainitud ettevõttes ilma töö ja puhkeaja seadust järgimata.

Kui nüüd arvate, et bussijuhid teevad seda kõike omal soovil (st. rikuvad töö ja puhkeaja seadust) siis eksite kohe väga- väga palju.

Kõik algab pea olematust töögraafikute koostamisest ettevõtte nn logistiku poolt, mille järgi bussijuhid tööd teevad.

Kahju muidugi et see kõik nii on aga ka suht paratamatu, sest transpordiga tegelevas ettevõttes puudub koolitatud ja oskustega töötaja ametinimetusega - logistik, kes ka oma tööd oskab ja suudab teha ning valdab teemat.

Seesamune nn logistik unustas ära, et ma olen veel märtsikuu viimasel nädalal ka töögraafikus täiesti kirjas ja peaksin bussirooli keerama.

Tegelikus oli hoopis see, et sain märtsi viimase nädala alguses paar päeva tööd teha ja rohkem mulle keegi töö suhtes ei helistanud ega tundunud minu vastu mingit töist huvi.

Täpsustus- tavaliselt teeb järgmise päeva marsruudid ja ajad teatavaks bussijuhile ettevõtte dispetser vastavalt töögraafikule telefoni teel, mille logistik koostab.

Sellesama rumaluse tagajärg oli see, et mul tuli veel tagantjärgi sellesama nn logistiku rumaluse tõttu vormistada omale kuuepäevane palgata puhkus.

Ei ole ikka rumalusel piire mõnes (bussi-) ettevõttes Eestis.

Lohutav on vaid see teadmine, et nüüdseks on kõik see minu jaoks lõplikult möödas.

Minul läks õnneks ja ma ei pidanud bussijuhi tööd tehes töö ja puhkeaja seaduse rikkumise pärast Eesti Vabariiki trahvirahaga toetama.

Trahvid on aga selle rikkumise eest kopsakad (100...200 eur).

Kes sellest teemast midagi teab siis teab- rohkemat ma siin selle kohapealt sõna ei võta aja kokkuhoiu mõttes.

Bussijuhi töö ja puhkeaja seaduse teema on suht-koht õhukesel jääl käimine ja vesi selle õhukese jää all on väga sügav ning külm.

Nimetatud bussifirmas endas aga oli palju väga meeldivalt positiivse mõttelaadiga bussijuhte, kelledest suurem osa siiski pensionärid, kes omale pensionilisa teenivad.

Palk on bussijuhil selles firmas selline, et pensionär saab natuke lisa teenida ja ei midagi muud (juhul kui bussil midagi ära ei lõhu ja polisteilt trahvi ei saa).

Iveco Crossway bussid olid pea aasta vanad elik võiks öelda et pea uued. Talvel nende bussidega sõita oli hea, sest bussid on soojad ja reisijatel on mõnus bussiga sõita.

Bussides on mugavad pehmed istmed. Bussi juhtida oli samuti mugav. Automaat käigukastiga sõit läks igas olukorras sujuvalt.

Kui bussil mingeid tehnilisi vigu ette tuli olid need kas elektrisüsteemis või siis jäid pidurid peale.

Kui juhtus viimane rike siis tuli puksiir tellida ja bussi viidi remonti.

Oli näieks ka selliseid reisijaid keda pole keegi kunagi õpetanud koolis või kodus ütlema selliseid sõnu nagu tere, tänan, meeldivat päeva, ilusat õhtut jne.

Täitsa tummad reisijad kohe. Imelik hakkas kõike seda mõeldes. Silma hakkas selliseid reisijad just noorte hulgas aga oli ka näha eakamaid.

Maainimesed olid reisijatena väga toredad ja avala suhtlemisega. Alati proovisin reisijaid ka aidata ja igati vastu tulla, kui nad palusid peatusest väljapool nn nõudepeatus teha. Tegin seda alati.

Kui mõnel maalapsel polnud vajaliku bussipileti raha kaasas lubasin neil alati tasuta sõita ja kedagi bussipeatusesse maha ei jätnud.

Bussipileti kontrollidega olid mul samuti meeldivalt põgusad kokkupuuted.

Minu käest said kõik reisijad alati pileti ja bussifirma tagant ma piletiraha ei võtnud mitte kordagi- isegi ei mõelnud sellele.

See oli ja on ka edaspidi nii, sest see on minu põhimõte - olla alati enda ja teiste vastu aus.

Nii et kokkuvõttes oli meeldiv tööd teha Harjumaal bussijuhina, kui välja jätta mõningad aga- d.




Tagasi Helsingisse

Nüüd aga tagasi Soome tööle. Uute suundumise ja püüdluste ning väljakutsete poole.

Märtsi alguses käisin siis Helsingi kahes bussifirmas: üks oli Veolia- transport ja teine Nob...a.

Esimene bussifirma on juba mõnda aega müügis aga ostjat ei ole leidunud. Seda selleks.

Sõitsin siis esimese hooga kohe Vantaa Veolia bussifirmasse kohale.

Tõsi nad olid eelneval kuul mulle ka saatnud kutse töövestluse kohta aga siis ma ei saanud kohale minna.

Igatahes oli neil Veolias minu CV olemas ja seegi alustuseks hea.

Firma koos busspargiga jättis koha sellise räsitud ja mahajäätud mulje.

Bussid remondibaas oli väike, tööl musta nahavärviga remondimehed, bussijuhtide dispetšeri ruum kitsukene milline remonti polnud näinud kindlasti aastaid.

Kohapeal alustasin juttu soome keeles aga tuli välja et minu vestluspartner oli kaasmaalane ning see tegi minu jutuajamise emakeeles lihtsamaks.

Kuid asjad sai nii palju aetud, et jätsin neile kohapeal täidetuna veel ühe paberi oma külaskäigu kohta (selline CV moodi kirjatöö aga eraldi küsimustega ja muidugi sooma keeles).

Minuga lubati pärastpoole ühendust võtta, mida aga keegi muidugi isegi ei mõelnud teha. Teadsin ka juba koheselt ise, et sellesse firmasse ma enam oma töösooviga tagasi ei pöördu.

Kuna vajaliku Veolia bussifirma pealiku kohal ei olnud sõitsin sealt kohe edasi Nob..a kontori poole.

Ennelõunal jõudsin mööda Helsingi III ringteed sõites sipsti Nob..a bussifirma Helsingi peakontorisse.



Nob..as

Soomes on selles ettevõttes tööl ca 1000 bussijuhti (2014. aasta andmetel).

Nii et tegu siis ühe suurema bussifirmade hulka kuuluvaga Helsingi piirkonnas ja Soomes.

Kogu Nob...a kontseris on tööl Põhjamaades 9000 töötajat.

Soomes asub firma peakontor Helsingis Espoos ja täpsemalt Klovis.

Klovis asuv Nob...a bussipark ehitati 1980 aastatel ja siis oli tegu Põhjamaade kõige moodsama bussipargiga.

Klovi bussipargi hooned ja maa kuuluvad Espoo linnale.

Täpsem info Helsingi bussifirmade garaažide ja peamajade asukohtade kohta leiate siit (soome keeles).

Helsingi liinibusside ja ühistranspordi korralduse kohta on infot lugeda koos piltidega bussidest siit (soome keeles).

Suundusin siis Nob...a peamaja esimesele korrusele, kus oli näha suur aatrium, söökla bussijuhtidele ja ettevõtte juhtide kabinetide uksed, dispetšerite aknakesed seinas.

Mõtlesin, et alustuseks ju, et väga hea pilt.

Ühe dispetšeri käest küsisin soome keeles, et kuhu ma peaks pöörduma bussijuhiks kandideerimise asjus.

Mees vaatas mulle pikalt otsa ja ütles eesti keeles et eesti keeles suhtlemine on sellel korral võimalik siin samuti.

Uuhh, kohe kergem hakkas.

Sellest aga oli nii palju abi, et ikkagi pidin hakkama rääkima kohe soome keeles kõrval asuva dispetšeriga.

Sain vastava tööle kandideerimise avalduse, mida usinalt täitma asusin soome keeles.

Kõik oli lihtne aja arusaadav.

Autojuhiloa number, kategooriad, kutsetunnistuse number, nimi, elukoht jne jne.

Polnud selle ankeedi täitmisega veel mahagi saanud, kui juba tuli üks noormees (ajomestari) ja andis teada mulle, et nüüd läheme kohe ja praegu nn katsesõitu bussiga tegema.

Tegu siis nn koeajaoga (soome keeles) elik proovisõiduga, kus vaadatakse kuidas bussijuht bussiga sõitmisega hakkama saab.

Oli väga tore sell see soome noormehest bussijuht. Tuli välja, et samuti laskesportlane ja siis oli meil juba juttu pikalt rääkimiseks.

Muuhulgas sai siis juba ka bussiga katsesõit mul ära tehtud aga see oli peale laskmise jutu juba teisejärguline tegevus- või vähemalt mulle tundus nii.

Bussiga tagasi garaazi ja sündis kohe ka väike ime, kui kohalik ülemus mu vastu sai võtta.

Kohustuslikud hei- hei sai kohe ära öeldud ja jutt läks lahti. Üldsegi polnud tegu niivõrd ametlikus õhkkonnas peetud vestlusega vaid pigem sellise meeldiva vestlusega kus räägitakse elust- olust.

Ei küsitud ka küsimusi a`la kui kaugel on planeedist Maa näiteks Kuu või Saturn või Merkuur, millisel kuupäeval sündis keegi ajalooliselt tähtis persoon, millal algas Ümera lahing ning kui kaua kestis 100. aastane sõda vms eriskummalist.

Paluti mul endast rääkida, hobidest ja elust-olust.

CV soome keeles olin juba eelnevalt nende kodulehe kaudu ära saatnud, mille eest kiita sain.

Samuti sain kiita oma hea soome keele oskuse üle.

Üle mitme aasta sain ma kiita ja seda veel kahel korral lühikese aja jooksul! Issand ma olin justkui kõrvust tõstetud....

Ülemus veel vabandas, et tal kohe on üks suur koosolek tulemas aga tunnikese pärast ta võtab mu uuesti vastu, et nii kaua käigu ma söömas nende sööklas ja vaadaku ringi.

Seda ma tegingi.

Nob..a bussifirma aatriumis olid bussijuhid vestlusi arendamas sh ka eesti bussijuhid.

Läksin ligi ja tegin juttu.

Tuli välja, et töö on selles firmas täitsa ok. Anti soovitusi elamise otsimisel jne.

Panin kõik kasulikud näpunäited kenasti oma mälusoppi kirja.

Sealne bussijuhtide seltskond on väga kirju.

Tööl on bussijuhte väga paljudest rahvustest: on musta nahavärviga bussijuhte, kellede rahvust on väga raske minul siinjuures määrata (somaallased ehk), oli türklasi, venelasi näha.

Ühe venelasest bussijuhiga sai räägitud vene keeles. Tuli välja, et mees juba 18. aastat bussijuht Soomes.

Bussijuhtidega jutud räägitud läksin sööklasse kõhtu täitma.

8.30 eur eest sai prae, kohvi- tee, mahla, piima ja salati. Minu jaoks piisava koguse lõunasöögiks.

Söögid söödud oli aeg tagasi minna töövestlust jätkama.

Kuivõrd mul ettevõtte poolt toidutalonge polnud kasutada sain ise tasuda kogu toidu hinna. Sellest aga ei olnud üldse lugu.

Edasi jätkus töövestlus juba konkreetselt. Nob...a pealik küsis veel, et kus ma elama hakkaks?

Ütlesin, et otsin endale ise üürikorteri, milline vastus teda täitsa rahuldas (olin naiivne ja arvasin et üürikorteri leidmine Helsingis on käkitegu- etteruttavalt öeldes eksisin kohe väga koledasti).

Nob...a pealik täitis siis kribinal- krabinal oma arvutis ära minu kohta vastava ankeedi, mida nad iga bussijuhi kohta ikka teevad/ peavad ja seejärel teatas, et ma olen nende bussifirmasse tööle võetud.

Ma ei olnud selleks kohe valmiski, et kõik nii kähku läheb ja juba oli mul ees ka allkirjastamiseks tähtajaline 6- kuuline tööleping.

Palka makstakse selles bussifirmas AKT kokkuleppe järgi iga kahe nädala tagant.

Täpsemalt igapäevatööst liinibussi juhina Helsingis saate juba lugeda minu blogi temaatilisest sissekandest.




Üürikorteritest Helsingis

Numbritest veel. Helsingis elamise kulud on kordades suuremad, kui seda meil siin Maarjamaal.

Korteri üür ühetoalistel ja kahetoalistel korteritel ümmarguselt 600...1000 eur kuus+ elekter.

Elekter (ühes kvartalis) maksab ca 40...80 eur, auto parkimiskoht olenevalt teenusepakkujast 6...15 eur/ kuus kuid võib ka 50 eur/ kuus jne.

Uutes majades Helsingis on üürikorterite hinnad muidugi kõrgemad ja küündivad sinna 1000 eur/ kuu ja rohkemgi.

Siis võime siia ritta lisada veel osa korterite üürileandjate poolt nõutav ca kahe kuu üüri suuruses tagatisraha (näiteks eraisikutest korterite pakkujad).

Nii et suur Soomes teenitud palganumber sulab nimetatud numbrite valguses kui vaha päikese käes.

Siiski kõik ei libise palgarahast läbi sõrmede ja kätte jääb ka seda va krabisevat piisavalt, et lubada omale normaalset elu Soomes.

Sellega sai siis minu visiit Nob...s selleks korraks otsa ja nüüd järgneb juba hulka asjaajamist minu poolt Helsingis teisel korral aprilli alguses.

Samal päeval ma muidugi ei jõudnud Vero- s omale henkilötunnust vormistamas käia aga ma teen seda aprilli alguses.

Siis juba jätkan ka muljetamist Soome tööle pürgimise teemal.