Ado Vabbe kunstinäituse külastusega koos sai vaadatud ka KUMU- s avatud olevat püsinäitust:
"Varamu. Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni"
Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Minule jättis vaieldamatult kõige parema mulje Konrad Mägi kunstiloomingu väljapanek.
Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonnakunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid.
Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest.
Konrad Mägi eluloofilm on vaadatav Youtube keskkonnas.
Kogu pildimaterjal püsinäituste külastustest on nähtav siit ja teist pildikogu siit.
KUMU 4. korrusel on avatud püsinäitus "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)".
Näitus esitab ühe vaate 20. sajandi keskpaiga ja teise poole Eesti kunstile, mida kujundasid suures osas konfliktid ja kohandumised II maailmasõja järgse uue poliitilise olukorraga.
Nõukogude võimu arusaam kunsti ja kunstnike rollist ühiskonnas oli radikaalselt erinev neist hoiakutest, mis kujundasid sõjaeelse Eesti Vabariigi kunstielu.
1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kehtis Nõukogude Liidus range stalinistliku sotsrealismi kaanon, mis nõudis kunstilt kommunistliku partei ideoloogiat toetavate sõnumite vahendamist realistlikus vormis.
1950. aastate teisel poolel algas nõukogude ühiskonna liberaliseerimine ja partei nõudmised kunstile leevenesid, kuid ametlikud ettekirjutused nõukogude kultuurielule püsisid kuni 1980. aastateni.
Vaatamata sellele üsna selgepiirilisele raamistikule leiab nõukogude aja Eesti kunstist väga mitmesuguseid, sageli üksteisest põhimõtteliselt erinevaid suundumusi ja nähtusi.
Ei ole olemas üht 20. sajandi teise poole Eesti kunsti arengulugu: neid lugusid on mitmeid ja selle perioodi kunstist võiks teha kümneid erinevaid näitusi.
„Konfliktid ja kohandumised“ ei kata kaugeltki kõike, mis poole sajandi Eesti kunstis toimus, kuid püüab esitada sellest võimalikult mitmekülgse pildi.
Iga ruumi võib vaadata väikese omaette näitusena, aga ka osana suuremast, kuigi paratamatult fragmentaarsest tervikust.
Näitusel ei ole tõmmatud ranget piiri „ametliku“ ja „mitteametliku“ kunsti vahele: need eksisteerisid ühes ruumis ning olid sageli otsesemal või kaudsemal viisil seotud.
Rõhuasetused on saalides siiski erinevad: mõned teoste kooslused toovad meelde omaaegse näitusepildi, mitmed tööd on jälle sellised, mida nõukogude ajal avalikult näha ei saanud.
Näitus on üles ehitatud lähtuvalt kunsti ja keskkonna suhte muutumisest: teatud hetkedel on see suhe olnud intensiivne ja valuline, mõnikord rahulikum, kohati on kunst püüdnud ümbritsevast kõrgemale tõusta, siis jälle sellega kontakti võtta.
Siiski on ka kunstis ilmnevad igapäevaelust eemaldumise strateegiad ja sellele vastandumise mudelid alati tingitud keskkonnast.
Et nõukogude aega ja selle eripära meelde tuletada, tutvustada ja avada, läbib näitust arhiivikoridor, mille fotod, filmid ja tekstid peaksid aitama tolleaegset kunsti ja kultuurielu paremini mõista.
Tegemist ei ole ülevaatega Eesti NSV ajaloost, vaid pigem tähenduslike väljatõstete kogumiga, mis loob ühendusliine kunstiga nii sisulises, meeleolulises kui ka visuaalses plaanis.
Näituse algusse ja lõppu on lisatud ka mõned hilisemad, 1990. ja 2000. aastatel loodud ning nõukogude ajale tagasi vaatavad teosed.
Need näitavad, et ajaloo ja kunstiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ükski neist pole ainuõige või vale, ning et arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt ja ajalooline asukoht.
Näitus tutvustab kunstniku 50- aastast loometee erinevaid perioode ja tema loomingu keskseid motiive.
Vabbe joonistusi, maale ja graafikat eksponeeriv näitus jaguneb kuueks alateemaks.
Kunstniku töödes annavad tooni tema varajane abstraktne looming koos mänguliste tušijoonistustega, commedia dell’arte värvikad tegelased, päikeselised meenutused lõunamaareisidelt, nüansirohked etüüdid igapäevaelust ning naine kui ihade ja unelmate allikas.
Ettevalmistused A. Vabbe loomingu mastaapseks esitlemiseks vältas aastaid.
Joonistuste ja akvarellide kõrval on Vabbe loomepärandis ka arvukalt paberalusel õlimaale, mille konserveerimine on pakkunud väljakutset nii maali- kui ka paberikonservaatoritele, ning nüüd on need taas toodud publiku ette.
Näitusega kaasneb rohke pildimaterjaliga põhjalik monograafiline käsitlus Ado Vabbest, mis jäi lahkunud kunstiajaloolase Tiiu Talvistu viimaseks uurimistööks.
Ado Vabbe (1892–1961)
Seni suurim ülevaatenäitus tutvustab kunstniku eripalgelisi loomeetappe neis esile kerkivate teemade kaudu.
Vabbet tuntakse ennekõike tema nooruspõlve avangardse loomingu kaudu, mis oli pidevas muutumises ja mille tõstsid 1920. aastatel Eesti alles kujunemisjärgus kunstimaailma tippu kirjandusrühmituse Siuru liikmed, kellest paljude raamatuid ta ka illustreeris.
Kirjanik August Gailit nimetas Vabbet kirglikuks kornetiks, kes sammub tantsides ešeloni ees.
Pärast Eesti Vabariigi sündi sidus Vabbe ennast Pallase kunstikooliga, olles selle legendaarne õppejõud kuni Nõukogude ajani, mil ta kõrvaldati ametist süüdistusega formalismi toomises Eestisse.
1914. aastal esmakordselt näitusel üles astunud noore kunstniku elu kulges tõusujoones.
Tal oli võimalus õppida kunsti Münchenis ja täiendada oma kunstialaseid teadmisi elamusrohkel Itaalia reisil.
Ado Vabbe hilisem kunstilooming on nii paljuski mõjutatud Itaalia reisi mujetest ja kogetust.
Aastatel 1911–1913 õppis Vabbe Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis.
Tõenäoliselt õppis ta alguses ettevalmistusklassis ning seejärel professorite P. Weinholdi ja F. Eisengräberi juures.
Lisaks võttis ta joonistustunde ja käis ka skulptuuriklassis.
München mõjus noore kunstniku arengule väga soodsalt. Oli ju see linn Euroopa avangardse kunsti süda: algul juugendi, seejärel Pariisi foovide liikumise ning – Dresdeni ekspressionistide mõjutusel – ka ekspressionismi keskus.
Münchenis elas ekspressionistliku rühmituse "Sinine ratsanik" juhtfiguur Vassili Kandinsky.
Kandinskyga oli Vabbe tutvunud juba kodulinnas Narvas oma metseeni proua Glafiira Lavrentsova salongis.
Münchenis tutvus ta ka seal peatunud eestlastega, näiteks Ludvig Oskariga, siis Johannes Otsmanniga ja poolteist aastat hiljem Anton Starkopfi ja Johannes Greenbergiga. Seal sai alguse ka tema hilisem sõprus Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglasega.
1913. aasta algul sõitis Vabbe kodumaale. Sama aasta novembrist järgmise aasta märtsini viibis noor kunstnik Helsingis.
1913. aastal olid seal välja pandud impressionistlikku suunda esindanud rühmituse Septem tööd, 1914. aasta veebruaris aga suur ekspressionistide ning kubistide ühisnäitus.
1914. aastal eksponeeris Vabbe Eestis oma abstraktseid töid.
Reis Itaaliasse kunstivaradega tutvumise eesmärgil (1914) ja töötamine Moskvas (1915–1916) viisid teda lähemasse kokkupuutesse futurismi ja kubofuturismiga.
Tema varasemad suuremad maalid, mis sünteesisid erinevate voolude mõjutusi, pole – peale ühe – säilinud.
1910. aastate lõpust paistab Vabbe üha rohkem silma viljaka joonistaja-illustraatorina.
Esimese maailmasõja ajal elas ta Venemaa kunstikeskustes Moskvas ja Peterburis, tõestas end viljaka illustraatorina ning osales 1918. aastal Pallase kunstiühingu asutamisel.
Vabbe teadmised Euroopa uuematest kunstivooludest ei põhinenud seega vaid loetud kirjandusel – ta kasvas kunstnikuks pulbitseva kunstielu keskel.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja aastatel 1918–1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Ado Vabbe oli maali- ja graafikaõppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, näiteks Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.
Aastatel 1953–1956 juhatas ta Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed.
Tema "Konstruktivistlik kompositsioon" (1925), mis ühendab ekspressionismi 1920. aastatele iseloomuliku konstruktivistliku suunaga, pani punkti varasemale, kunstilisest radikalismist kantud perioodile.
1930. aastatel naasis ta endale iseloomuliku jutustav-unistava impressionistliku käsitluslaadi juurde.
1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon Eestis ja alanud Teine maailmasõda mõjusid kunstnikule laastavalt.
Hävis Vabbe kodu ja kogu tema sõjaeelne looming koos sellega. Vabbele kümmekond aastat armastust ja tuge pakkuv abikaasa suri raske haiguse tagajärjel ja Ado Vabbe jäi pojaga kahekesi.
Kunstniku olukord muutus eriti keeruliseks pealesõjajärgsel perioodil Nõukogude Eestis, kui ta sai omal nahal tunda stalinismijärgset hävitustööd.
Vabbe tagandati kunstiõpetaja ametikohalt ja vireles peaaegu vaesuses elades olematust elatisrahast.
Omaette päästeteeks jäi sel raskel perioodil tema kirglik kunstilooming, mis pakatas värskusest ja värviküllusest.
Kuid selle perioodi aktiivsele kunstialasele tegevusele vaatamata jäi ta oma loominguga kõrvale selle aja näitustest.
1946. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus ära.
Teenelise kunstitegelase aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.
Ado Vabbe juhendamisel all õppisid paljud hilisemad Eesti kunsti suurkujud, teiste seas Karin Luts, Karl Pärsimägi, Elmar Kits ja Endel Kõks jpt.
Lisan siia lõpuks, et KUMU- s on vaadata veel mitmeid teisi väljapanekuid püsiekspositsioonina.
Suurepärane kunstiteoste valik näituste kuraatorite poolt.
Kunstialane elamus on igal juhul garanteeritud s.h ka neile külastajatele kes kunstist enne lugu suurt ei pidanud.
Kasutatud kirjandus: www.kumu.ee, www.err.ee, www.wikipedia.ee
