KUMU: Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945

Püsinäitus tutvustab siinset vanemat kunsti Eesti mitmerahvuselise ajaloo taustal, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. 

Fookuses on kunsti roll ühiskonnas ning selle mõju eri kogukondade enesekuvandile. Näitusel tõusevad omaette teemadena esile baltisaksa ja eesti visuaalkultuuri seosed, piltide tähendus noores Eesti rahvusriigis, unistused moodsast elust, naiskunstnike hääl, vaikiva ajastu ja sõjaaja kunst ning kohalike identiteedimaastike kujunemise lugu. 

Kõrge kunsti kõrval uuritakse harrastajate, hariduse, tarbegraafika ja disaini mõju visuaalsele identiteediloomele.

Tekst KUMU püsinäituse kodulehelt.

 KUMU 3. korruse A- tiivas on avatud uus püsiekspositsioon "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945"

Meeldivaks tuleb lugeda nii teoste väljapanek, kui näituse koostamise printsiibid ning näituse ülesehitus.

Vaatamist jagub ja tundus vähemalt peale esmakordset uue püsiekspositsiooniga tutvumist, et sellest ühest korrast jäi väheks...

Välja on pandud eesti, baltisaksa kui vene kunsti kullafondi kuuluvate maalikunstnike töid. 

Heidame siis pilgu pildistatud maalidele. Teoseid on püsinäitusel palju ja pildistasin vaid mõningaid töid.

Kõigi ülesvõetud piltidega saab tutvuda selle lingi kaudu.

Marie Underi portree. 

KUMU: Janis Rozentāls. Elutants. 2021.

Janis Rozentāls (1866–1916) oli 19.–20. sajandi vahetuse populaarseim ja mitmekülgseim läti kunstnik, kelle looming alates argistest rahvaelu stseenidest kuni sümbolistlike visioonideni tuuakse esmakordselt Eesti vaatajani suurel ülevaatenäitusel, kus ajastu vaim sulandub kunstniku elutantsuga. 

Näitus toimub koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga ja on korraldatud kunstniku 155. sünniaastapäeva puhul.

Kodumaal peetakse Rozentālsi üheks oma aja mõjukamaks kultuuritegelaseks, kes nii oma loomingu kui ka kunstikriitiliste ja -teoreetiliste kirjutistega tõi Läti ja Baltimaade kunstiväljale Lääne-Euroopa uuemad kunstisuunad – impressionismi, juugendi ja sümbolismi. 

Värsketele tuultele avatud kunstnikuna püüdis ta oma teostes alati ühendada rahvusliku ärkamisaja ideaalid euroopalike moevooludega. Rozentāls oli erakordne looja, kes aitas tõsta Läti kujutava kunsti võrdväärsele tasemele kunstiloomega Euroopa silmapaistvates keskustes. 

Ta lõi teoseid väga erinevates žanrites, alates igapäevaelu kujutavatest stseenidest, portreedest ja maastikumaalidest kuni sakraalsete maalide ning läti folkloorist ja rahvusvahelisest sümbolismist inspireeritud fantaasiapiltideni. 

Lisaks leiab tema mitmekülgsest pärandist graafilisi lehti, tarbekunsti näiteid ja suurepäraseid fotosid. Rozentālsi enda sõnul oli kunstilise tegevuse üks kõrghetki loomise rõõm, ja seda rõõmu on tunda kogu tema loomingus. 

Janis Rozentāls sündis Kuramaal Salduses külasepa peres. Andeka ja sihikindla noormehena pääses ta õppima Peterburi Keiserlikku Kunstiakadeemiasse ja omandas professionaalse kunstihariduse.

Õpingute ajal tegutses ta aktiivse liikmena läti kunstitudengite rühmituses Rūķis (Päkapikk), kuhu kuulusid paljud hilisemad Läti kunsti suurkujud, sealhulgas Vilhelms Purvītis, Johann Walter ja Rihards Zariņš. 

Esimest korda astus Rozentāls kodupubliku ette 1896. aastal Riias toimunud esimesel Läti kunsti näitusel. 

Väljapanekul eksponeeritud diplomitööga „Kirikulised (Pärast jumalateenistust)“ (1894) võitis ta kohe ka läti rahva südame. 

1901. aastal kolis Rozentāls Riiga, kus temast sai üks peamisi kohaliku kultuurielu kujundajaid ja kogu Läänemere regiooni kunstimaastiku moderniseerijaid. 

Riias kohtus Rozentāls ka oma tulevase abikaasa, soome lauljanna Elli Forsselliga ning lõi tihedad sidemed Soome ja sealse kunstieluga.

Tekst KUMU kodulehelt Janis Rozentālsi näituse tutvustuselt.
 

Janis Rozentālsi maalinäitus KUMU 2. korruse saalis on omaette teetähis Läti maalikunsti tutvustamisel Eesti Vabariigis. 

Suurepärane näitus, kus maalidelt peegelduvad nii armastus, hellus, hoitus kui emotsioonid. 

Harukordne võimalus tutvuda ja nautida Läti ühe kuulsama maalikunstniku töid meie koduses Eestis. 

Kindel soovitus näituse kohta: külastada!

Mõned pildid näituselt. 

Alustades kahe autoporteega ja Janis Rozentālsi kuulsama tööga "Kirikulised" 1894. aastast.

 

 Veel mõned ülesvõtted näituselt. 

Kogu pildimaterjal on nähtav siit, mis ma näitusesaalis pildistasin.

Eesti näituste videotuurid 2021

SA Eesti Kunstimuuseum

Kumu- s pikemalt aega ja väga populaarne külastajate poolt olnud näitus "Egiptuse hiilgus" lõpeb videotuuriga, mida on võimalik vaadata Youtube kanali vahendusel.

Virtuaalne kuraatoriekskursioon Mary-Ann Talvistuga näitusel „Ado Vabbe. Wunderbar“

Tiina-Mall Kreem. Antiigi kestev kuma.

Ülle Kruus – Adamson-Eric „Autoportree II (Autoportree silmusega)“

Kuraator Anu Allasega püsinäitusel "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst"

Konrad Mägi

Konrad Mägi eluloofilm „Kunst on ainuke pääsetee“.

1. novembril 2020. aastal esilinastus kinos Sõprus ning ETVs Konrad Mägi eluloofilm „Kunst on ainuke pääsetee“. 

Režissöör Marianne Kõrveri dokumentaalfilm räägib maalikunstnik Konrad Mägi elust ja loomingust.

Autori sõnul huvitas teda filmi loomisel ennekõike Mägi vastuoluline ja kohati seletamatu isiksus, mille eri tahud kanduvad üle ka tema loomingusse. 

Mägi metafüüsiliste otsingute kirglik ja ennasthävitav lugu ning teatav salapära, mis ümbritseb nii tema elu kui ka loomingut, annab vaatajale võimaluse suhestuda tema kunstiga väga personaalsel ja läbitunnetatud moel. 

Oma isiklikku suhet kunstniku loomingusse ning Mägi loomingu laiemaid tagamaid avavad Tiina Abel, Tõnu Õnnepalu, Eha Komissarov, Veiko Õunpuu, Jaan Toomik, Hasso Krull, Lauri Sommer, Marek Tamm, Jaan Elken ja Kristi Kongi.

Kultuurimeeter

Eesti tuntud kunstniku, Adamson-Ericu (1902--1968), 110. sünniaastapäeva puhul korraldas Adamson-Ericu muuseum ulatusliku näituse Eesti kunstnike autoportreedest. 

Kuraator Ülle Kruus ning kunstnikud Enn Põldroos ja Jüri Kask meenutavad Adamson-Ericut ja arutlevad, miks kunstnikud aeg-ajalt iseennast modellina kasutavad.

Kadrioru loss

Jalutuskäik Kadrioru lossis. Lossi tutvustav videotuur.

Mikkeli muuseum

Eda Tuulberg tutvustab näitust "Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu".

Tartu Kunstimuuseum

Tiit Pääsukese näituse videotuur „Nostalgiata“.

Terje Toomistu loeng „Kagu-Aasia transnaiste igatsusest olla ja kuuluda” Alan Proosa näitusel „Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood” Tartu Kunstimuuseumis 14.01.2021.

Tartu Kunstimuuseumi näituse "Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal" loengusarja "Looduse looming" vestlusõhtu kunstnik Tiit Pääsukesega 17.10.2013. 

Vestlust juhib Reeli Kõiv.

Tartu Kunstimuuseumi videotuurid ja intervjuud on vaadatavad selle viite abil.

KUMU püsiekspositsiooni näitused 2020

Ado Vabbe kunstinäituse külastusega koos sai vaadatud ka KUMU- s avatud olevat püsinäitust:

"Varamu. Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni"

Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. 

Minule jättis vaieldamatult kõige parema mulje Konrad Mägi kunstiloomingu väljapanek. 

Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonnakunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. 

Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest.

Konrad Mägi eluloofilm on vaadatav Youtube keskkonnas.

Kogu pildimaterjal püsinäituste külastustest on nähtav siit ja teist pildikogu siit.

KUMU 4. korrusel on avatud püsinäitus "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)".

Näitus esitab ühe vaate 20. sajandi keskpaiga ja teise poole Eesti kunstile, mida kujundasid suures osas konfliktid ja kohandumised II maailmasõja järgse uue poliitilise olukorraga. 

Nõukogude võimu arusaam kunsti ja kunstnike rollist ühiskonnas oli radikaalselt erinev neist hoiakutest, mis kujundasid sõjaeelse Eesti Vabariigi kunstielu. 

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kehtis Nõukogude Liidus range stalinistliku sotsrealismi kaanon, mis nõudis kunstilt kommunistliku partei ideoloogiat toetavate sõnumite vahendamist realistlikus vormis. 

1950. aastate teisel poolel algas nõukogude ühiskonna liberaliseerimine ja partei nõudmised kunstile leevenesid, kuid ametlikud ettekirjutused nõukogude kultuurielule püsisid kuni 1980. aastateni.

 Vaatamata sellele üsna selgepiirilisele raamistikule leiab nõukogude aja Eesti kunstist väga mitmesuguseid, sageli üksteisest põhimõtteliselt erinevaid suundumusi ja nähtusi. 

Ei ole olemas üht 20. sajandi teise poole Eesti kunsti arengulugu: neid lugusid on mitmeid ja selle perioodi kunstist võiks teha kümneid erinevaid näitusi.

„Konfliktid ja kohandumised“ ei kata kaugeltki kõike, mis poole sajandi Eesti kunstis toimus, kuid püüab esitada sellest võimalikult mitmekülgse pildi. 

Iga ruumi võib vaadata väikese omaette näitusena, aga ka osana suuremast, kuigi paratamatult fragmentaarsest tervikust. 

Näitusel ei ole tõmmatud ranget piiri „ametliku“ ja „mitteametliku“ kunsti vahele: need eksisteerisid ühes ruumis ning olid sageli otsesemal või kaudsemal viisil seotud. 

Rõhuasetused on saalides siiski erinevad: mõned teoste kooslused toovad meelde omaaegse näitusepildi, mitmed tööd on jälle sellised, mida nõukogude ajal avalikult näha ei saanud. 

 Näitus on üles ehitatud lähtuvalt kunsti ja keskkonna suhte muutumisest: teatud hetkedel on see suhe olnud intensiivne ja valuline, mõnikord rahulikum, kohati on kunst püüdnud ümbritsevast kõrgemale tõusta, siis jälle sellega kontakti võtta. 

Siiski on ka kunstis ilmnevad igapäevaelust eemaldumise strateegiad ja sellele vastandumise mudelid alati tingitud keskkonnast. 

Et nõukogude aega ja selle eripära meelde tuletada, tutvustada ja avada, läbib näitust arhiivikoridor, mille fotod, filmid ja tekstid peaksid aitama tolleaegset kunsti ja kultuurielu paremini mõista. 

Tegemist ei ole ülevaatega Eesti NSV ajaloost, vaid pigem tähenduslike väljatõstete kogumiga, mis loob ühendusliine kunstiga nii sisulises, meeleolulises kui ka visuaalses plaanis. 

 Näituse algusse ja lõppu on lisatud ka mõned hilisemad, 1990. ja 2000. aastatel loodud ning nõukogude ajale tagasi vaatavad teosed. 

Need näitavad, et ajaloo ja kunstiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ükski neist pole ainuõige või vale, ning et arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt ja ajalooline asukoht.

Teksti algallikas www.kumu.ee