Ado Vabbe kunstinäituse külastusega koos sai vaadatud ka KUMU- s avatud olevat püsinäitust:
"Varamu. Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni"
Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni.
KUMU 4. korrusel on avatud püsinäitus "Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)".
Näitus esitab ühe vaate 20. sajandi keskpaiga ja teise poole Eesti kunstile, mida kujundasid suures osas konfliktid ja kohandumised II maailmasõja järgse uue poliitilise olukorraga.
Nõukogude võimu arusaam kunsti ja kunstnike rollist ühiskonnas oli radikaalselt erinev neist hoiakutest, mis kujundasid sõjaeelse Eesti Vabariigi kunstielu.
1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses kehtis Nõukogude Liidus range stalinistliku sotsrealismi kaanon, mis nõudis kunstilt kommunistliku partei ideoloogiat toetavate sõnumite vahendamist realistlikus vormis.
1950. aastate teisel poolel algas nõukogude ühiskonna liberaliseerimine ja partei nõudmised kunstile leevenesid, kuid ametlikud ettekirjutused nõukogude kultuurielule püsisid kuni 1980. aastateni.
Vaatamata sellele üsna selgepiirilisele raamistikule leiab nõukogude aja Eesti kunstist väga mitmesuguseid, sageli üksteisest põhimõtteliselt erinevaid suundumusi ja nähtusi.
Ei ole olemas üht 20. sajandi teise poole Eesti kunsti arengulugu: neid lugusid on mitmeid ja selle perioodi kunstist võiks teha kümneid erinevaid näitusi.
„Konfliktid ja kohandumised“ ei kata kaugeltki kõike, mis poole sajandi Eesti kunstis toimus, kuid püüab esitada sellest võimalikult mitmekülgse pildi.
Iga ruumi võib vaadata väikese omaette näitusena, aga ka osana suuremast, kuigi paratamatult fragmentaarsest tervikust.
Näitusel ei ole tõmmatud ranget piiri „ametliku“ ja „mitteametliku“ kunsti vahele: need eksisteerisid ühes ruumis ning olid sageli otsesemal või kaudsemal viisil seotud.
Rõhuasetused on saalides siiski erinevad: mõned teoste kooslused toovad meelde omaaegse näitusepildi, mitmed tööd on jälle sellised, mida nõukogude ajal avalikult näha ei saanud.
Näitus on üles ehitatud lähtuvalt kunsti ja keskkonna suhte muutumisest: teatud hetkedel on see suhe olnud intensiivne ja valuline, mõnikord rahulikum, kohati on kunst püüdnud ümbritsevast kõrgemale tõusta, siis jälle sellega kontakti võtta.
Siiski on ka kunstis ilmnevad igapäevaelust eemaldumise strateegiad ja sellele vastandumise mudelid alati tingitud keskkonnast.
Et nõukogude aega ja selle eripära meelde tuletada, tutvustada ja avada, läbib näitust arhiivikoridor, mille fotod, filmid ja tekstid peaksid aitama tolleaegset kunsti ja kultuurielu paremini mõista.
Tegemist ei ole ülevaatega Eesti NSV ajaloost, vaid pigem tähenduslike väljatõstete kogumiga, mis loob ühendusliine kunstiga nii sisulises, meeleolulises kui ka visuaalses plaanis.
Näituse algusse ja lõppu on lisatud ka mõned hilisemad, 1990. ja 2000. aastatel loodud ning nõukogude ajale tagasi vaatavad teosed.
Need näitavad, et ajaloo ja kunstiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ükski neist pole ainuõige või vale, ning et arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt ja ajalooline asukoht.
Teksti algallikas www.kumu.ee
