Laskevõistlus ise viidi läbi kolmel päeval.
Võistluse tulemused leiate siit. Pildid võistluse korraldaja kodulehelt aga siit.
Võistluse kavas olid kõik vanuseklassid alates juuniorlaskuritest kuni 80. aastaste seeniorlaskuriteni välja s.h oli eraldi kavas invasportlaste võistlusklassid.
Lisaks veel peeti eraldi võistkondlikku arvestust kõigil kolmel võistluspäeval.
Kõigil kolmel päeval kasutati korraga 40. Megalinki elektroonilist märki.
Eelmised aastad samal võistlusel oli Megalinki märke poole vähem. Sellel aastal aga Turu linnavalitsus toetas kohalikku laskespordiklubi rahaliselt ja juurde osteti veel 20 Megalinki märki.
Seega saab nüüd Turu linnas Kupittaan spordihallis lasta korraga 40 elektroonilisse märki.
Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Megalink on teada tuntud elektrooniliste märkide valmistaja.
Komplekti kuulub nii elektrooniline märk kui laskuri käsutuses olev lasketulemusi näitav monitor.
Vahelepõikeks.
Megalinki elektrooniline märk on oma hinnaklassilt ja kvaliteedi suhtelt turul üks parimaid, kuna tegemist on koos monitoriga müüdava komplektiga. Näiteks InBand elektroonilisel märgil monitor komplekti ei kuulu.
Lisaks on veel Megalinki märk saanud kinnituse ISSF poolt laskevõistlustel kasutamiseks ja laskerekordite kinnitamiseks.
Nüüd aga võistlusest ja võistlusoludest.
Ise sai võistluspaigas käidud pühapäevasel s.t võistluste kolmandal päeval, kui oli kavas seeniorlaskurite laskeharjutused.
Olud kohapeal head. Probleemne on ainult Kupittaan halli juures auto parkimine kuna parkmiskohti on liiga vähe nii suure võistluste osavõtjate jaoks.
Laskemärkide valgustase oli hea.
Kui millegi üle siinkohal kurta siis lasketiiru ventilatsioon oli üsna kehvake. Rahvast oli koos omajagu ja värske õhku juurdevoolu polnud kuskilt tunda. Kole umbne oli aga hakkama saime.
Kohalike tangokuningate laulukesi tuli lasketiiru valjuhääldist kogu võistluse aja nii et selle pidi leppima.
Kellel oli võistlejatest kaasas nii kõrvatropid kui kõrvaklapid said kindlasti rahulikult lasta.
Muus osas oli võistluse korraldus tasemel. Kohati tundus, et kohtunike oli võistlusel poole vähem kui võistlejaid. Nii et neid ikka jagus iga kohtuniku laua taha istuma kui ringi kõndima.
Kuna lõpetasin võistluslaskude laskmise esimesena siis juhuse tahtel kuulus minu õhupüstoli päästik peale võistlust kontrollimisele.
Teadsin, et päästiku kaal on õige ja nii ka oli. Õhupüstoli tehaseseade ei vea laskurit kunagi alt.
Nüüd aga pildirida võistlustelt koos selgitavate tekstidega.
Enne võistluse algust. Kõik vajalik on laule asetatud.
Endi Tõnisma (TUA) oma võistlust laskmas.
Pealtvaatajatele oli võistluse jälgimiseks ja kaasaelamiseks paigaldatud kolm sellist suurt monitori.
Naiste vanuseklassis oli pühapäeval võistlemas ainult üks julge naislaskur.
Kohapeal oli avatud puhvet.
Lasketiirus oli jõude seismas kaks 10m liikuva märgi laskeseadet. Vesa Saviahde toodang.
10m finaalilaskmise tiir. Väike aga olemas.
Vaade 25m lasketiirus avatud kohvikule.
2020. aastal korraldatakse sama võistlus rahvusvahelisena. Tähendab võistluse korraldaja tahab kutsuda võistlema laskesportlasi Eestist ja Lätist lisaks Soome täpsematele laskuritele.
Nii et kellel huvi siis on praegu õige aeg juba oma järgmise aasta võistluskalendris detsembri alguseks Kupittaan Kisat võistlusel osalemist planeerida.
Nii kui sellel aastal saab ka järgmisel aastal õhupüstoli ja õhupüssi laskeharjust kaks korda läbi lasta ja ka kaks tulemust eri päevadel kirja saada. Võistluskogemus missugune.
Turu linnast leiab ka soovi korral varajase broneeringu korral soodsa majutusvõimaluse.
Nüüd aga pean ise võistlemises pausi vähemalt kuni järgmise aasta alguseni. Parandan tervist ja kogun jõudu uute väljakutse jaoks tulejoonel.
