Sügisene selle aasta viimane reis Põhja- Itaaliasse Garda järve äärde.
Sihtkohta Milano Malpesa lennuväljale ja tagasi Vantaa lennujaama lennutas mind Finnair Airbus A321.
Tegu siis ka sel korral, nii kui eelmistel reisidel see on olnud, organiseeritud grupireisiga Helsingist.
Seekordses reisigrupis oli 40 inimest. Mõnus seltskond reisiselle kuigi reisigrupp oli suur.
Grupi kooseisus domineerisid pensionärid ja naised. Mehi oli grupis selge vähemus- kuus meeshinge.
See on hea võimalus üksi reisivatele teha reis ilma hotelli lisamaksuta, mida muidu üksi reisides peaks maksma.
Soome keeles siis on selliseid reisi pakutakse nime all Yksin -yhdessä. Väga populaarsed reisid on.
Peatusime reisi ajal hotellis Sole sellises külas kui San Zeno di Montagna.
Kõik toad hotellis olid kahe või kolmekohalised, kuid meid paigutati kõik ühe kaupa tubadesse.
Hotellis pakuti meile nii hommiku kui õhtusööki. Hommikusöök oli korraldatud rootsi lauana aga õhtusöök kelnerite teenendamisel.
Hommikusöök oli selline tavaline nii kui ikka. Puuvilju aga seekord ei pakutud, mis tundus imelik.
Õhtusöök oli rohkem rõhuga kohaliku toidu pakkumisele suunatud. Seejuures tavaline vesi tuli ise juurde osta 3 eur/ pudel. Sama kehtis veini kohta. Veinipudelite hinnad alates 10 eurost.
Hotellis Sole toad olid valgusküllased kus mugavus on esmatähtis ja loodus pole kunagi kaugel.
Kõikides tubades oli vannituba, tasuta WiFi- ühendus, konditsioneer, lameekraaniga televiisor, veekeetja, föön ja seif.
Hotellitubade rõdud olid kas vaatega Dolomiitide mägedele või Garda järvele.
Toad olid funktsionaalsed ja pakkusid võimalust lõõgastuda pärast vaatamisväärsustega tutvumise päeva.
Vaade hotellile Solo.
Õhutemperatuur kohapeal oli hommikul +5º C ja mõnel päeval kerkis õhutemperatuur +18º C.
Veneetsia külastuse päeval s.t reisi teisel päeval sadas terve päeva vihma.
Teised reisipäevad olid jälle suuremalt jaolt päikesepaistelised või siis vahelduva pilvitusega.
Itaalias on viis järve: Orta, Maggiore, Como, Iseo, Garda.
Garda järve lõunaosa oli kunagi nii roomlaste kui ka veneetslaste kuurort tänu oma kristallselgele türkiissinisele järveveele ja looduslikule ilule.
Garda järve põhjaosa on muinasjutuliselt kaunis – järsud mäenõlvad metsadega peegelduvad järve pinnal, andes sellele sügavsinise värvuse ja loodusliku peegelduse.
Reisi marsruut Google Mapsi abil näidatuna.
Iga päeva kohta on alljärgnevalt lugede temaatiline sissekanne koos viidetega päeva piltide kataloogile.
Olen seekord lisanud selgitavaid tekste piltide juurde enam kui eelmistel kordadel teinud seda olen.
Pilte sai tehtud kogu reisi vältel 1200 ja neist omakorda valik on teieni toodud.
Kõik jäädvustatud videod on lisatud tekstide vahele.
Milliseid vahemaid sai siis igapäevaselt jala läbitud?
Veneetsia ringkäigu ajal teisel reisipäeval tegin 20tuhat sammu. Aega selleks oli neli tundi.
Teistel reisipäevadel kui linnaekskursioonid kavas olid tuli 17... 18tuhat sammu päevas ikka ära.
Jalanõud peavad sellel reisil head olema. Käimist on linnades palju.
Riietusest.
Mõistlik on reisile kaasa võtta kvaliteetne riietus, mis nii vett kui tuult kinni peavad ja hingavast materjalist tehtud on.
Helly Hanseni tooted on siinkohal hea valik riietuse puhul.
Näiteks Garda järve laevakruiisil sain kenasti ka kõige tuulisema ilmaga laeva avatud ülemisel laevatekil mõnusasti olla.
Veneetsias polnud vihmavarju vajagi, kui veekindel rõivas üll on.
Tänavad on Veneetsias väga kitsad ja vihmavarjuga opereerimine on takistatud.
Suuremates linnades kus rohkelt rahvast liikumas tegutsevad taskuvargad. Neid pole palju aga neid on.
Giid hoiatas meid nende ebaseadusliku tegevuse eest.
Pass ja kõik muud dokumendid on mõistlik hotellituppa seifi elik turvakappi jätta.
Samuti taheti meie grupi liikemeid mõnes kohvikus arvega "üle lasta". Tuleb jälgida mille eest tasute.
1. reisipäev. Helsingi Vantaa lennujaam- Milano Malpesa lennujaam
Maandusime minu jaoks juba tuttaval Milano Malpesa lennuväljal.
Lennujaamast sõitsime bussiga (umbes 180 km) oma hotelli Sole, mis asub väikeses mägikülas San Zeno di Montagnana Monte Baldo nõlvadel.
San Zeno di Montagnast avanes suurepärane vaade Garda järvele ja Dolomiitide mäeahelikule.
Õhk on siin värske, maastik kaunis ja koht lausa loodud lõõgastumiseks ning puhkamiseks.
Bussisõidu ajal möödusime paljude kuulsate ja rahakatele inimestele kuuluvatest villades.
Üks selline oli Roman Abramovichile kuuluv ilusas kohas kohe Garda järve ääres.
Näha oli vaid läbi bussiakna, et villas käivad suuremad sorti remonditööd.
Bussijuht teadis rääkida, et peremeest ise olla villas suht harva nähtud käimas ja olemas.
Esimese päeva õhtul jalutasime San Zeno di Montagna külas, mille järel selgitas reisijuht hotellis meile üksikasjalikumalt eesootavat nädala reisiprogrammi.
Kes soovis sai koos giidiga külastada küla delikatessipoodi Salumeria Lenotti, milline pood asus kohe meie hotelli vastas üle tee.
Võimalus oli maitsta kohalikke hõrgutisi nagu juust ja vorst.
Poe keldris jagati infot poodniku poolt kohalike vorstide tootmise ja ladustamise kohta.
Hiljem õhtul hotellis toimus koos reisigrupiga esimene ühine õhtusöök.
Eelmistest reisidest oli selline erinevus, et õhtusöökide aeg tuli laua seltskonda vahetada.
Selle eesmärk oli see, et grupi liikmed üksteisega paremini tuttavaks saaksid. Tegelikult see aga ei toiminud.
Tekkisid ikkagi inimestest laudkonnad, kes üksteise seltsi paremini talusid. Sotsiaalne eksperiment.
Sama süsteem toimis seekord ka reisibussis, et igal päeva olid bussis ise istekohad.
Reaalsus oli aga see, et mõnele grupi liikmele ma ei jõudnud isegi tere nende päevade jooksul öelda.
Kaugeks jäid mõned inimesed.
Samas kui grupp on väiksem näiteks 20 hinge leiab iga grupi liikmega parema kontakti.
Väiksemas reisigrupis jääb ananüümsust vähemaks ja sotsiaalne kontakt iga grupi liikmega on parem.
Muidugi on mõistetav, et nii suure grupi puhul saab reisikorraldaja pakkuda ka soodsmat reisi hinda ja grupp täitub kiiremini.
Videojupp hotellist mööda mägitee serpentiine allasõidust vaatega Garda järvele. Taustaks giidi juttu.
2. reisipäev. Veneetsia
Veneetsia puudutab igaüht kuna selle linnal on oma ainulaadne võlu.
Veneetsia on ehitatud liivasaartele ja sammastele Veneetsia laguunis.
Linna õitseaeg oli keskajal ja renessansi alguses.
Tohutu rikkus mille elanikud teenisid nii ida kui ka läänega kaubeldes lõi aluse stabiilsele majandusele.
Linnas oli ka piisavalt raha arvukate luksuslike paleede ehitamiseks, mis annavad linnale tänaseni ainulaadse iseloomu.
Tronchettost sõitsime kohaliku veebussiga „Vaporetto“ mööda peakanalit, Canal Grandet.
See oli kindlasti parim viis Veneetsias ringi liikumiseks. Vahepeatusedi oli veebussil omajagu aga kohale me jõudsime.
Püha Markuse väljakule saabudes ootas meid ees kohalik giid, kes viis meid inglisekeelsele linnaekskursioonile.
Pärast ekskursiooni saime omal kulul lõunat nautida ja linna iseseisvalt avastada.
Kuna meie grupp oli suur siis jagati meid kahte eraldi gruppi kuna kohapeal kehtib Veneetsias uus nõue, et üle 20 inimese grupis olla ei tohi ja peab kasutama kohalikku giidi.
Ma ise loobusin giidi poolt korraldatud ekskursioonist ja jalutasin mööda Veneetsia tänavaid 4 tundi.
Pildistasin ja nautisin füüsilist ning vaimset kohalolu nii vanas linnas Itaalias.
Muidugi kui oli soovi gondliga sõita aitas reisijuht leida sobiva gondlit.
Gondlisõit kestis 30. minutit ja gondel tõi sõitjad tagasi sinna kohta kus sõit algas.
Sellise gonglisõidu hind oli 90 eur. Gondlisse mahtus korraga 4 inimest. Vähemalt nii oli näha.
Pärastlõunal naasime tagasi eraldi tellitud kiirlaevaga Tronchettosse ja pärast sõitsime õhtusöögiks hotelli.
Hotelli baaris sai soovi korral nautida aperitiivi kus ideaalseks joogiks oli pakkuda Veneetsias leiutatud Bellini, mis on valmistatud virsikupüree ja vahuveiniga Prosecco'st. Oli tõesti imeline jook!
Järgnevalt salvestatud videod Veneetsiast.
3. reisipäev. Verona ja Valpolicella
Täna külastasime Verona linna, mis asub kaunis kohas Adige jõe käärus.
Enamik meist tunneb linna Shakespeare'i igavese armastusloo "Romeo ja Julia" järgi.
Verona linn aga pakub suurepärase keskkonna maailma kuulsamale armastusloole.
Loomulikult külastasime kuulsat maja kus Julia väidetavalt elas ja mis on endiselt populaarne sihtkoht armastajate ja noorpaaride ning muidu Verona külastajate seas.
Koht on niivõrd populaarne, et maja hoovi saada kus Julia elas pidi end rahvamassist läbi lausa füüsilise murdma.
Kuigi tegu on kaasaegsete poolt öelduna väljamõeldud armastuslooga on see kõigile (või siis vähemalt suuremale osale meist) hinge läinud ja jäänud.
Kellel meist on elus olnud õnne suurt armastust kogeda on minu jaoks õnnelikud inimesed.
Kuid siiski lugu ise on hingeminev isegi vaatamata asjaolule, et see on kirjaniku poolt välja mõeldud.
Pildikataloogis on näha nii Julia maja kui tema pronksist skulptuuri, mille parema rinna silitamine pidi õnne ja armastust ellu tooma.
Millegipärast olid seda tegevust ootamas järjekorras peamiselt naised.
Romeo majast pilti ei teinudki, kuna seda kohta tähistab vaid tänaval müüritisel asetsev silt.
Verona on tuntud ka oma kesklinnas asuva kauni amfiteatri poolest, mis suvekuudel on ooperietenduste lava.
Verona on võluv linn kus on lihtne ringi jalutada ilma ära eksimata.
Verona oli Rooma impeeriumi ajal jõukas ja majesteetlik linn ning selle õitseaeg langes 13. ja 14. sajandile, della Scala vürstide ajale.
Aastal 2000 kanti linn UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Verona on suurepärane näide linnast, mis on arenenud üle 2000. aasta ning on suutnud säilitada ja ühendada oma vanad hooned moodsa arhitektuuriga.
Toimus inglisekeelne linnaekskursioon kohaliku giidi juhtimisel, et tutvuda linna ajalooga.
Ekskursiooni järel oli meil aega ca kolm tundi linna iseseisvalt avastada.
Veinitalu külastus.
Itaalias toodetakse suurepäraseid veine ja üks maailma kuulsamaid veine toodetakse Verona lähedal.
Pärastlõunal sõitsime Valpolicellasse, Amarone veinitootmise piirkonda.
Külastasime väikese pereettevõttena tegutsevat veinitalu ja saime aimu Amarone veinitootmise saladustest.
Loomulikult degusteerime veinitalus ka seal toodetavaid karastavaid jooke!
Neid erinevaid joovastavaid jooke pakuti meile mitmeid koos kohaliku maitsva juustu ja vorstilõikude ning oliiviõliga ülevalatud saiaga.
Kes soovis sai Grappat mekkida.
Pildid Veronast ja Julia majast.
4. reisipäev. Garda järv ja Malcesine
Lago di Garda ehk Garda järv on aastakümneid meelitanud turiste üle kogu maailma.
See pole ime, sest järv on üks Itaalia kauneimaid piirkondi.
Sõitsime hotellist järve äärde. Sihtkohaks Bardolino sadamalinn, mis on tuntud samanimelise veini poolest.
Siit väljus jõekruiis, mis kulges mööda kaunist rannikut võluvasse Malcesinesse kuhu jõuame paari tunni pärast.
Malcesines on suurepärane vana loss- kindlus ja hubane sadam.
Avastasime iseseisvalt Malcesine linna, selle tänavatel asuvaid poode ja väikeseid kohvikuid.
Seiklushimulised saivad köisraudteega Monte Baldo tippu sõita (pilet maksis 30 eurot).
Õhtusöök hotellis.
Pildid Garda järve laevakruiisist.
5. reisipäev. Vaba päev.
Terve päev on reserveeritud meie enda seiklusteks.
Peale nelja väsitavat reisipäeva kulus see vaba päev kohe väga puhkamiseks ära.
Võimalus oli iseseisvalt matkata Monte Baldol või jalutada San Zeno di Montagna külas.
Monte Baldo on looduskaitseala ja kui vedas võis seal näha metsikuid orhideesid.
Mäe tipust avanes lummav vaade Garda järvele.
Hea ilmaga olid näha isegi kirdes asuvate Dolomiitide tippe. Lehmi ja lambaid karjatatakse siin mägedes kogu suve.
Piimast valmistatakse maitsvat juustu, mida saime ka maitsta.
Kes soovis võis takso tellida ja Garda järve lähemalt näha või järveäärseid linnu uurida.
Hotelli juurest viisid mäest alla mitmed jalgrajad, kust pääses peale 1,5 km läbimist Garda järve kaldale.
Ise võtsin nõuks külastada päeva esimeses pooles kohe hotelli vastas toimuvat kastaniturgu ja puhata.
Turul sai osta kohalike poolt tehtud laias valikus käsitöötooteid, pakuti sööki ja jooki.
Avatud olid mitmed ja mitmed söögikohad kus jagus kõhutäidet kõigile. Kõrvale pakuti erineviad veine.
Õhtusöök nii kui ikka hotelli restoranis.
Pildiviide 5. reisipäeva tegevuste kohta.
6. reisipäev. Lõuna- Tirool: Merano, Trento, Tirolo
Päeva alustasime suundudes bussiga põhja üle Brenneri kuru. Kiirteed ümbritsevad suurepärased mäed.
Siin Garda järvest põhja pool, nägime Alpide tõelist lähedust.
Imetlesime kauneid Dolomiite, millede dramaatilised mäetipud hommikupäikeses valgelt, kuldselt ja roosalt muinasjutuliselt kaunilt sätendasid.
Vahelepõikeks Dolomiitidest.
Dolomiidid (varasem nimi Dolomiidi-Alpid; itaalia Dolomiti ehk Alpi Dolomitiche) on mäestikuala Kirde-Itaalias Alpide lõunaosa lubjakivivööndis.
Dolomiidid on suurelt jaolt tekkinud Triiase ajastul Tethyse ookeanis kasvanud korallide ehitatud korallrahudest.
Dolomiidid on nime saanud prantsuse mineraloogi Deodat de Dolomieu järgi, kes kirjeldas esimesena dolomiiti, mis annab Dolomiitide mäetippudele roosaka varjundi.
Dolomiitide tuntuim suusakuurort on Cortina d'Ampezzo, kus peeti 1956. aasta taliolümpiamängud.
Juunis 2009 Sevillas koos olnud UNESCO maailmapärandi komitee otsustas võtta Dolomiidid maailmapärandi nimekirja.
Nüüd aga tagasi meie reisi juurde. Bussisõit kestis hotellist Tirolosse ca 2 tundi.
Teel nägime õunaaedu ja viinapuid. Viinapuud ronivad mäeseintel klammerdudes kaljustele nõlvadele.
Käes on oktoobrikuu ja parasjagu korjati hilisema valmimisega õunasorte. Maailmas müüdavatest õuntest iga kaheksas õun on just selles Itaalia piirkonnas kasvatatud.
Bolzanos pöörasime bussi kauni mägilinna Merano poole.
Nüüd olime Lõuna- Tiroolis ja sõitsime Merano linna kohal asuvale platoole.
Meranos asub väike Tirolo küla – ehk Dorf Tirol nagu seda saksa keeles, piirkonna teises keeles, nimetatakse.
Selle maastiku keskel, umbes 596. meetri kõrgusel, sulavad võluval viisil kokku saksa ja itaalia kultuur.
Tegime jalutuskäigu väikeses külas, mis näeb välja nagu Austria suusakuurort, kui välja arvata kõikjal kasvavad õunapuud ja vähesel määral viinapuid.
Enne teekonna jätkamist Merano poole oli meil aega nautida vaadet kaunile Tirolo lossile.
Soovijad said Tirolos bussist maha tulla ja koos reisijuhiga tooliliftiga külla laskuda. Tegin seda isegi.
Köislift viis meid üle viinamarjaistanduste 270. meetrit mäenõlvast alla.
Sõit kestis 9. minutit. See oli elamus missugune!
Algul küll kõhklesin aga siiski proovisin selle sõidu ära. Oli ju tegu ainulaadse kogemusega.
Kes suusakuurortides talvel toollifti kasutanud siis see enam neile uudne kogemus ei olnud.
Keda liftisõit ei kõnetanud said oma teekonda meie reisibussiga Tirolost Meranosse jätkata.
Pildid Tirolo linnast ja köisliftiga sõidust.
Merano linn Põhja- Itaalias 20km kaugusel Austria piirist.
Põhja- Itaalia ajaloost niipalju, et enne IIWW oli see ala Austria koosseisus.
Pea suurt sõda aga liitlased ei andnud enam Austriale selle piirkonna oma koosseisu arvamiseks ja nii jäi see Põhja- Itaalia hallata.
Piirkonna elanikest 60% on sakslased, 20% itaallased ja ülejäänud moodustavad erinevad rahvused, millised keelgrupid asuvad piirnevatel alades.
Piirkonnal on oma autonoomia, mille pärast peale IIWW peeti ka omamoodi sõjalist võitlust.
Kaunis Merano linn on olnud paljude filmide taustaks.
See võluv linn täis Austriast pärit arhitektuuriga maju pakkus meile kõigile hingetõmbeaega, mida ümbritsevad kõrged mäetipud.
Enne tagasiteele asumist oli meil piisavalt aega omal kulul lõunat süüa ja linna iseseisvalt avastada.
Meranos oli arvukalt atraktiivseid butiike.
Linnas oli palju näha õitsvaid lilli. Väga palju silmailu. Puud olid kuldselt- kollases sügisvärvides.
Merano linnas on ka üks väga kena skulptuur. Nimelt Sissi marmorist skulptuur.
Sissi ehk Elisabeti elulooga saate tutvuda põhjalikumalt soome keeles Wikipedia vahendusel.
Teel möödusime Trento linnast ja kuulsime selle ajaloost.
Aastatel 1545– 1596 toimus linnas katoliku kiriku üheksateistkümnes oikumeeniline kirikukogu, mida tuntakse Trento kirikukoguna.
Koosolek kutsuti kokku vastuseks protestantlikule reformatsioonile ja koosolekul otsustati, et ainult kirik saab Piiblit tõlgendada.
Siin eraldusid lõpuks katoliku kirik ja protestantlik- luterlik usk.
Hotellis baaris saime õhtul nautida itaaliapärast aperitiivi kuna see oli meie reisi viimane ühine õhtu.
Mis võiks olla pika reisipäeva lõpetuseks parem kui õunamartini, millist pakutakse viina, õunasnapsi ja tavaliselt kui ka õunamahlaga.
Samas andsime üle meie tublile giidile Mariale tänutäheks väikse ümbriku meeleheaga nii kui see ikka reisidel tavaks on olnud.
Päeva lõpuks ühine õhtusöök hotellis.
7. reisipäev. Milano linn - Helsingi
Nädal aega on kui linnulennult läinud. Viimane reisipäeva hommik on alanud.
Lahkume hotellist hommikul ja enne lennujaama minekut teeme Milano linnas ringkäigu.
Milano oli kunagi tuntud tööstuslinn, kus tegutsesid maailmakuulsad kaubamärgid nagu Campari, Fernet Branca, Alfa Romeo ja Pirelli.
Tänasel päeval on Milano Itaalia majanduse keskus. Seal asub Itaalia börs ja paljud suured meediamajad.
Linn on olnud elav kaubanduskeskus juba Rooma ajast.
Milanol on moemaailmas oluline roll tänu Giorgio Armanile ja paljudele teistele disaineritele.
Meie ringkäigul näeme muljetavaldavat gooti katedraali, kuulsat La Scala ooperimaja ja Castello Sforzesco lossi, kus kunagi elas Leonardo da Vinci.
Külastame elegantset Galleria Vittorio Emanuelet, mille kaetud koridorides asuvad luksuslikud butiigid, mis meelitavad ligi ostjaid.
Galleria Vittorio Emanuele ringi jalutades on võimalik iga oma keha rakuga tajuda, mis tähendab tänasel päeva luksus ja mood s.t mis on selle rahaline vaste.
Giidi jutu järgi Itaalias vahetab 50% naistest igal aastal 2 korda oma rõivaste garderoobi.
Vahetusse läheb kõik: jalanõud, käekotid ja rõivad.
Asemele ostetakse uued ja sagali just käsitööna valmistatud moes olevad kingad ja käekotid ning rõivad.
Praegusel ajal pidi olema moes kunstkarusnahast valmistatud rõivatooted. Milano tänavatel aga ma neid moekaid riideid justkui kedagi kandmas ei näinud.
Samas oli tänavatel Milanos ikkagi näha naisterahvaid, kes väga stiilsetes rõivastusega silma paistsid. Musta värvi kostüümid koos vastavate aksessuaaridega.
Eelpool öeldu kehtib ka meeste poolt kantavate rõivaste kohta. Oli stiili oli moodi. Ilus vaadata.
Siinjuures taaskasutatud rõivaesemeid ja nende kasutamist on siinkohal isegi kohatu mainida.
Tuleb muidugi ära mainida, et Milano on moetööstuse keskus ja üks rikkamaid linnasid Itaalias.
Giidil oli kogemus Milano moemessilt ja sealnähtud pikad ning sihvakad modellid viimase peal rõivastuses ei lähe tal kunagi meelest.
Tõepoolest tasub võtta aega, et istuda Milanos tänavakohvikus ja vaadata möödajalutavaid inimesi.
Jõudsin veel sisse põigata Milano peaväljaku kõrval asuvasse kunstimuuseumi Museo del Novecento.
Välja oli seal pandud vaatamiseks nii vanemaid maale kuni uue kunstini välja s.h abstraktne kunst.
Näha oli ka üks Pablo Picasso maal.
Praktiliselt Picasso teose kõrval seisis kohe turvamees ja vaatles pingsalt igaüht kes maalile lähenes.
Maal ise olgu ka siinkohal ära toodud. Pildistada kunstilisi teoseid õnneks lubati.
Kui Milanos ringkäigud tehtud ja muljeid kogutud siis oli aeg astuda viimast korda meie reisibussi ja tee viis Malpesa lennuväljale kojusõitu Vantaale ootama.
Pildid Milano kunstimuuseumist.
Reisiaastate 2024/ 2025 kokkuvõte.
Viited toimunud reisidele ja reisikirjeldustele minu blogis.
✈ 🚌 ✈ Itaalia reis: San Gimignano, Firenze, Siena, Lucca, Santa Margharita, Genova
✈ 🚌 ✈ Balkani ringreis: Horvaatia, Montenegro, Kosovo, Põhja- Makedoonia, Albaania
✈ 🚌 ✈ Austria reis: Austria ja Saksamaa Alpid. Adolf Hitleri suvemaja Kotkapesa külastus.
✈ 🚌 ✈ Portugali ringreis: Lissabon, Sintra, Obidos, Fatima, Tomar, Porto
Riigid ja reisikogemused 2025. aastal.
Riigid kuhu ma alati, kasvõi igal aastal, tagasi oma reisimistega pöörduks on Itaalia ja Austria.
Itaalia oma suurepärase toidu, kultuuri ja vaatamisväärsuste pärast.
Austria oma võrratu looduse pärast.
Portugali on ilus vaadata ja sealsest kultuurist osa saada ja vast kord elus, kuid ilus kogemus seegi.
Horvaatia on kena suvituspiirkond oma loodusega, kuigi suvel on turiste palju ja hinnatase sama mis meil koduses Soomes.
Albaania oma pealinna Tiranaga üllatas meeldivalt oma modernse pealinnaga ja sõbralike inimeste ning kauni loodusega.
Eraldi tasub ära mainida Albaania võrratud kööki ja sealseid roogasi.
Albaaniasse tasub ikka ja alati tagasi minna ja seda riiki uuesti avastada.
Montenegro on kiirelt arenev riik.
Ehitatakse nii uusi hooneid s.h hotelle ja suurelt on ette võetu teedevõrgustiku ehitus (kiirteid).
Üks peamisi arengusuundi on Montenegros kindlasti turism ja selle arengule igal moel kaasaaitamine.
Riigid kuhu ma kogetu põhjal tagasi ei läheks: Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Põhja- Makedoonia.
Kõik eelpool kirja pandu on minu subjektiivne arvamus reisitud riikidest.
Reisikogemused ja reisimuljed on need, mis alatiseks mällu jäävad.
Neid võrratuid reisikogemusi ja inimestega kohtumisi ei saa teilt mitte keegi mitte kunagi varastada ega muul õudsal moel hävitada.
Kõik see ilus ja kogetu jääb alati teiega.
