14. august 2019

Haapsalus puhkamas. 4. osa

Kolmas ravipäev Spaahotellis Laine.

Täna enne hommikusööki klassikalise massaazi protseduur. Sellel korral selline tugev massaaz seljale.

Iga massöör teeb massaazi omal moel ja oma tehnikaga, mis annab sellele protseduurile palju juurde.

Mitmekesisus rikastab.

Peale hommikusööki parafiinravi ja automaatne vesimassaazi protseduur ürtidega.

Lõunasöögi jätsin täna täie teadmise juures vahele. Puhkasin. Lihtsalt ei ole vaja nii palju süüa kui pakutakse.

Pealelõunasel ajal oli mind ees ootamas "massaaz meestele". Raviprotseduuri kestus natuke vähem kui tund aega.

Hää meel on tõdeda, et meeldiv protseduur oli. Massöör kasutab erinevaid aromaatseid massaaziõlisid seansi ajal ja protseduur on meeldivalt pikk.

Täiesti hoomamatult kulus kõik see pea tund aega masseerimise laual. Kiidan väga massööri ja tema asjalike nõuandeid toitumise teemal.


Seejärel järgnes meeldiv jalutuskäik kohalikul promenaadil ja õhtusöök.

Õhtul sauna ja veekeskususe külastus. Kerge ujumine basseinis. Mõneus lõõgastus peale nelja raviprotseduuri.


Uurisin ka teadjamatelt inimestelt, et millal on parim aeg siinse sanatooriumi külastada. Selleks on siis kas kevad või siis suvi enne septembri algust.

Sügisel on külastajateks palju soomlasi, kes peale suve end siis siia ravima tulevad ja siis on sanatoorium rahvarikkam kui muidu. Talv on seevastu jällegi vaikelu sanatoorimis.

Sain jutule ka saunas ühe vanema soomlasest härraga. Tema oli enne käinud Pärnus sanatooriumis puhkamas ja tuli nüüd siia Haapsallu mõneks päevaks.

Palusin talle kahte sanatooriumi võrrelda.

Tema jutu järgi on Haapsalus rahulikum ja inimesi vähem. Saab kenasti puhata. Seda aga võib võtta vaid ühe inimese subjektiivse arvamusena. Haapsalu osas olen tema arvamust igati toetav.

Igatahes tore mees oli ja pidasime saunalaval pika soomekeelse vestluse maha.


Nüüd aga tänaste piltide valik. Kõik pildid on nähtavad selle lingi kaudu siit.



Lilleilu


Rannarootis muuseum. Sisse ei läinud. Vaatasin väljast.





Muuseumi väljapanekut jagus ka õue.


Järgnevad pildistatud majad Holmil. Oli nii korrastatud maju kui väga rääma/ hooletusse jäetud.


Ajalooline silt Holmilt. Üks ja see roostes plekil veel ENSV aegne.



Üllatusin meeldivalt, kui nägin Holmil veel seismas vanu kakuami paate. Neid tuleks kindlasti säilitada. Paatide tüüp, milledel on ENSV ajast pikk kalapüügi traditsioonidega seosed.



Kõrvuti seisavad kaks maja. Üks üles vuntsitud viimase peale, ainult vintskapp vajab veel kõpitsemist ja kõrval täiesti kurvas seisus maja.


Ja sama siin. Ainult aknaraamid on leidnud vahetust. TEP plaat on aga juba maja küljest ära pudenemas.


Ja eelmise maja pea kõrval selline uhke ja uuendatud villa.


Jalutuskäigu promenaad Väiksel viigi (vanas kirjapildis näeme ka Väike- Viik kirjapilti) ääres.


F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaadid on nendel pinkidel ära märgitud ja mitte ainult nemad...



Vaid ka selline tõsine fakt on ära märgitud. Selle sildil on ära toodud eluline tõde.





Meri vahutab läänetuulest Väiksel viigil.


Ja olengi tagasi jalutuskäigu alguspunktis.


Homme uued uudised. Hääd tervist kõigile!