2. august 2014

Tammisaari- Hanko- Turku- Naantali = pildid: Elu ja töö Soomes, 34. osa

Seekordne Soomemaa avastamine sai läbi viidud marsruudil:

Espoo- Tammisaari- Hanko- Turu linn- Naantali- Espoo

Tammisaari sadam
Alustuseks lühikokkuvõte reisist ja siis iga külastatud linna kohta väike jutuke koos mõningase pildimaterjaliga.

Naantali külastamisega kaasnes ka Soome Vabariigi presidendi residentsi väisamine Kultarantas.

Tõsi see külastus oli minu poolt rohkem seda laadi, et sõitsin Kultaranta residentsi väravate juurest läbi ja nägi just siis nii palju kui nägin.

Ekskursioone täna Kultaranta residentsi vaatamiseks ei korraldatud aga nädala sees saab ka residentsi lähemalt vaatamaminna kes seda soovib, sest siis korraldatakse seal ekskursioone giidi juhendamisel.

Kogu reisi marsruudi vältel sai näha looduse sujuvat muutumist olenevalt asukohast kus parasjagu sai oldud.

Espoost Tammisaarisse sõites olid maastik tasane ja valitsevaks metsavormiks lehtmetsad, lisaks mõned kuusikud.

Tammisaarist Hankosse sõidu jooksul muutus ka loodus.

Valitsevaks said lehtmetsade asemel hõredad männimetsad liivasel pinnasel, mida kattis enamuses sammal ja kanarbik.

Hankost Salosse sõites maastik muutus mägisemaks ja liigirikkamaks seda just metsa suhtes.

Samas oli näha rohkelt suuri ja avaraid põllumassiive, kus enamalt kasvatatakse vilja või siis ka suhkrupeeti. Ju siis pinnas sobib suhkrupeedi ja vilja kasvatamiseks sealkandis hästi.

Just Hankost Salo poole sõites näete hurmavaid loodusvaateid. Kohati on maastik mägine (graniit).

Näeme ka juba kolletama kippuvaid viljapõlde, millised päikesevalguses pakuvad teile imelist silmailu oma erinevate värvilahendustega metsade taustal.

Sellel teekonnal märkate Soomemaa avarust ja ilu. Tee ise viib teid läbi orgude ja üle mägede.


Põllud olid pea kõik üles haritud ja söötis põlde ma ei näinudki.

Kultuurheinamaadelt oli hein ära niidetud ja seega heinamaad hooldatud.

Mis sest et hein oli nii mõnelegi põllule jäetud väetiseks, sest seda heina nähtavasti keegi ei vajanud.

Tagasi sõitsin Turust Espoosse juba mööda Turu kiirteed (kiirtee number 1), milline viib läbi orgude, läbida saab teel lõpmata hulk graniiti raiutud tunneleid.

Sõit mööda Turu kiirteed on juba ise omaette elamus.

Lubatud on sellel kiirteel sõita kiirusega 120 km/h. Nii on vähemalt suvekuudel.

Ma ise eelistan alati mööda kõrvalteid sõita, sest siis näeb palju rohkem loodust ja kohalike inimeste elu- olu.

Nüüd aga reisi enda ja piltide juurde.

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...



Esimene minu peatuskoht oli Tammisaari (rootsi keeles Ekenäs).

Tammisaari on selline pisike linnake Soome lahe ääres.

Vaikne, õdus ja rahulik koht ning puhas samuti.

Suur paadi ja jahisadam ning väike turuplats keset linna. Ei midagi erilist aga olemiseks ja ajaviiteks hea koht.

Kõik pildid Tammisaarist.













Edasi liikusin Hanko (Hangö) poole.

Väike linnake. Ei midagi suurt ega kahjuks ei olnud ka midagi vaatamisväärset selles linnas.

Sadam, mõned poed, surnuaed ja mererand.

Peatee ääres oli näha mõningaid juba kümmekond aastat vast tühjalt ja kasutult seisvaid kohvikuhooneid, mida keegi ei kasuta. Seda pilti oli nukker vaadata.

Linna servas oli näha ka vast 1960 aastatel sinna venelaste poolt ehitatud mõnda nn barakk-tüüpi ühe või siis kahepereelamut. Nüüdseks olid need hooned muidugi ümber ehitatud aga väline majade ehitustüüp oli kaugelt määratletav.

Linna peatänav on aga uhke. Lai ja sirge kui lennuväli, kus sõitmas mõni üksik auto...

Peatänava lõpus leiate end Hanko rannarajoonis.

Rand ise oli tipp- topp. Puhas, korras ja väga vähese rahvaga.

Rannaliiv oli puhas, merevesi soe ja kaldast läks meri kohe ka sügavaks nii et polnud vaja suplejatel pool kilomeetrit põlvist saati ulatuvas vees sulistada. Suplejaid kahjuks ei näinud ja rand ise oli praktiliselt inimtühi.

Rannaäärses metsas olid aga mõnede puhkajate autosuvilad.

Hankos on ka Lidl pood. Saab vajadusel toiduvarusid täiendada.

Kõik pildid Hankost.






Vesi oli rannas puhas ja üllatavalt soe.










Turu linn (Åbo) oli minu järgmine peatuspaik.

Oma elu esimese Turu linna külaskäiguga tegin algust Toomkiriku juurest.

Kirikus endas oli parasjagu käsil pulmatseremoonia nii et mina kui hingelt must ja patune olend hoidsin end selle piduliku ürituse ajaks eemale. Kirikusse läksin pärast pulmatseremooniat.

Omis mõtteis muidugi soovisin noorpaarile õnne, edu ja pikka kooselu sellel nii rõõmu kui raskeid hetki pakkuval edasisel ühisel eluteel.

Nende noorte ühine valik ja tee on kindlasti tugevale alusele rajatud.

Toomkirik ise on aga võimas. Tasub vaatamist nii seest kui väljast.

Turu linna poolitab keskelt Aura jõgi.

Minu külaskäigu päeval oli jõel näha vilgast laevaliiklust nii väiksemate kui suuremate laevade ja paatidega.

Omaette probleemi tekitas mulle bussi parkimine jõeäärsel promenaadil. Busside parkimiskohad on seal küll olemas aga need olid juba turismibusside poolt hõivatud.

Jäi üle ainult sõita jõe äärest oma bussiga natuke kaugemale ja otsida sealt mõni 24 h parkla juba elamurajoonis.

Paar kvartalit eemal mul see ka õnnestus ja kuna mul on jalgratas bussis kogu aeg ka ühes polnud enam probleemi kiirelt Turu jõeäärne promenaad läbi sõita lühikese aja jooksul.
















Laeval laulis üks mõnusa olemisega kantrilaulik. Mees laulis ja mängis pilli väga hästi.

Jäin isegi mõneks ajaks teda kuulama - seejuures ilma õlleta.



Kunsti on Turu linnas rohkelt näha avalikus ruumis. Siin siis paar näidet.





Teiselpool jõe kaldal oli siis majad nn kolm õde.

Neljas maja on nende kõrval pika ajalooga maja. Sobivad ühte küll.

Kõik pildid Turu linnast.




Soome piirivalve 95. aastapäeva tähistamiseks oli ka üks nende piirivalvelaev jõel otsad kinnitanud.

Laeva nimeks Turva. Laeva sai ka seestpoolt ise kaeda, kes seda soovis. Uhke laev oli.

Mõeldes meie likvideeritud (st loe laiali saadetud piirivalvele) siis ma sellel teemal isegi siinkohal rohkem edasi ei kirjuta. Vähemalt Eesti piirivalve teemal.





Jõe akvatooriumis oli mitmeid vanu purjelaevu ja kaljaseid.


Venelaste purjekas oli samuti vaatamiseks.

Hetkel küll kedagi laevale ei lastud aga võimalus selleks oli ette nähtud ja rahvas ootas.




Uus kortermaja Turu linnas Aura jõe kaldal.

Palju võiks selles majas korteri üür või korteri hinda olla jääb juba igaühe enda uurida...






Sellise praamiga veeti rahvast üle jõe, kes seda soovis. Sõit oli minule arusaadavalt tasuta kõigile.





Pildi tegemisel ei ole fotograaf kaldu vaid teekalle ongi nii järsk kui pildil paistab.







Viimaseks sihipuhktiks täna oli Naantali (Nådendal).

Ilus, õdus linn Turu linna lähedal.

Kohapeal võimalus külastada ka Muumimaad. Minu tee seekord Muumimaale ei viinud aga ehk mõni teine kord.

Naantali on linn, kuhu võiks igal juhul ka mõni teine kord minna. Niivõrd armas on sealne õhkkond ja olustik ning väike vanalinn.

Naantali vanalinn meenutab nii mõneski mõttes Porvoo vanalinna. Mõnusad rannakohvikud mere ääres, sadamas.

Rannapromenaad, mida mööda saab jalutada ja merelist õhku hingata ning ümbritsevat ilu vaadata.

Kohapeal võib vanalinnas tekkida raskusi vaid autole parkimiskoha leidmisega suvisel ajal.

Linnatänavad on kitsad ja kõik autod ei mahu parkimiskohtadele lihtsalt ära. Bussidele on rannarajoonis õnneks oma parkimisala ja sellel ala saab parkida busse tasuta.

Sadamast väljub ka kohalik aurulaev, millega saab siis meresõitu teha.

Linnatänavatel liigub ringi selline rongi moodi asjandus, vagunitega ja puha ainult kogu see veerem liigub kummiratastel mööda tänavaid ringi.

Rannapromenaadil asub ka kohalik meremuuseum, mida seekord ma külastada ei jõudnudki.

Kõik pildid Naantalist.

























Järgnevalt mõni pilt ka Luonnonmaa saarest, kus asub ka Soome Vabariigi presidendi residents Kultarantas.


Raumakari - graniidist saar vähese metsaga, kust läbi tuleb autotunnel mille kaudu saab sõita Luonnonmaa saarele.

Saari on antud regioonis ikka väga palju.

Õnneks on neile võimalik ka autoga sõita, sest suurem osa on neist omavahel sildadega ühendatud.



Pildil kauguses paistmas Kultaranta (kus lipp lehvimas).