Olev Subbi maalide näitus "Maastikud aegade lõpust" (uuendatud 22.03.2021)

Tallinna kunstihoones on 24.07- 04.10.2020 avatud Olev Subbi maalide näitus "Maastikud aegade lõpust"

Näituse kuraator on Àngels Miralda. 

Maalinäitus koosneb Olev Subbi loomingu töödest, millised on maalitud 1960. aastate lõpust alates kuni 2011. aastani välja. 

Kohapealne käik näitusele annab ilusa positiivse ja vahetu emotsiooni külastajale. 

Näituse digigiidiga saab näitust külastada selle viite kaudu.

Olev Subbi elulookäiguga saate tutvuda põhjalikumalt näitusel (soovitan!) või siis lühemalt siit (wikipedia.ee andmetel).

Lisaks huvitavat materjali tema kunstiloomingu kohta leiate siit Adamson- Ericu muuseumi kodulehelt.

Ja veel. Kirjatöö lõpus on viited kolmele kunstifilmile Olev Subbi- st. 

Olev Subbi. Hilissuvi. 1978. Eesti Kunstimuuseum

Olev Subbi (1930–2013) oli kunstnik, kes armastas kasutada värve. 

Toonide valik tema töödes on rikkalik ja mitmekülgne. Sageli on tema maalid rõõmsad, erksad ja meeleolukad. 

Kunstniku töödes on sära ja päikest. Seda kõike vaatamata sellele, et Olev Subbi lapsepõlv oli üpriski keeruline.

Olev Subbi sündis aastal 1930 Tartus. 

Juba väga noore poisina oli ta sunnitud seisma silmitsi sõjakoleduste ja perekonnaliikmete kaotusega.

Nii tema isa kui ka üks vendadest viidi poliitilistel põhjustel vangilaagrisse, vanem vend hukkus Teises maailmasõjas. 

Õde, kellega kunstnik oli väga lähedane, põgenes sõja eest Kanadasse. 

Õde ja vend jätkasid kirjavahetust, aga sellegipoolest jäi nende südameisse tõenäoliselt suur igatsus. 

Lootust, et õde tagasi tuleb, võib mõnelt Olev Subbi töölt välja lugeda. 

Lisaks sellele, et elu viis teda lahku lähedastest, pidi ta varakult loobuma ka oma kallist lapsepõlve mängumaast tädi talus Lõuna-Eestis. 

Sealt pärinesid mitmed helged mälestused, millest ta on hiljem inspiratsiooni saanud. 

Ta ei maalinud oma loomingus küll kindlaid seiku ega inimesi minevikust, aga mitmel teosel on võimalik ära tunda hetki tema lapsepõlvest.

Need annavad edasi soojust ja rõõmu, mida ta lapsena maaelu rüpes vabalt mängides ja joostes tunda võis.

Sellised lahkumised ja katsumused ei olnud kerged. 

Paraku keerulised ajad jätkusid ning 1949. aastal, kui ta oli alles esimese kursuse kunstitudeng, küüditati Subbi nagu ka paljud teised eestlased Siberisse. 

Nüüd pidi ta jällegi jätma kõik, mida tundis ja teadis, kohanema võõral maal, olukorras, kus ei olnud võimalik olla iseenda peremees, ning tegema rasket ja tihti ebameeldivat tööd. 

Kõigele lisaks jäi kunstnikutee, mida ta käia soovis ja alles alustamas oli, pikkadeks aastateks pooleli (teksti algallikas).

Lõpetuseks viited kolmele kunstifilmile Olev Subbi- st.

Hariduslik kunstifilm Enn Kunila kollektsioonis olevatest Olev Subbi (1930-2013) maalidest. 

Film on pühendatud Olev Subbi 90. sünniaastapäevale. 

Olev Subbi oli Enn Kunila lähedane sõber ning tema kunstikollektsiooni peamine nõustaja. 

Aastate jooksul on Kunila kollektsioonis oma koha leidnud arvukalt Subbi maale erinevatest loomeperioodidest. 

Film tutvustab teoseid ja annab ülevaate Subbi loomingu kõige iseloomulikematest märksõnadest.

Olev Subbi. Elu kuues peatükis

Maalikunstnik Olev Subbi (1930-2013) oli 20. sajandi teise poole olulisemaid maalikunstnikke. 

Tema kunst püüdles pidevalt harmoonia ja ilu poole, taaselustades kaotatud mälestusi. 

Marianne Kõrveri dokumentaalfilm Olev Subbist taaslavastab tema maalide keskkonnad, intervjueerib kunstnikke ja Subbi kaasteelisi ning kasutab arhiivikaadreid, luues mitmekihilise vaate ühele kunstnikuelule ja tema loomingule.

Õnnemaastikud. Olev Subbi

"Ma kasutan oma piltidel ideaalmaailma tükke. Neid kokku pannes võiks saada väga ilusa maailma, kus me aga kahjuks keegi ei saa elada...", on öelnud Olev Subbi. 

Olev Subbi oli üks kõige olulisemaid kunstnikke 1970-1980ndatel, mil teda nimetati näitusesaalide kuningaks. 

Dokumentaalfilm uurib Subbi maalikunsti lätteid ja mõjutusallikaid läbi tema lähimate sõprade meenutuste.

Leevaku hüdroelektrijaam 2020

Vesiveski ehitati Leevakule 1835. aastal. 

1893. aastal tegutsesid juba jahu- ja saeveskid, samuti sai seal villa kraasida. 

1880. aastatel asutatud manufaktuuris kooti sineliriiet ja vooditekke Vene armeele. 

Kui 1905. aasta suvel seati vabrikutes sisse kahe vahetusega töö, ulatus tööliste arv 45-ni. 

1910. aastast tootis tööstusettevõte oma tarbeks elektrit. 

1917. aastast alates müüdi elektrienergiat taludele ja Toolamaa mõisale. 

Praegune hüdroelektrijaama hoone ehitati aastal 1933. Arhitekt on teadmata. 

Leevaku hüdroelektrijaam hävis II maailmasõja ajal. 

1947. aastal taastati elektrijaam Võrumaa noorte ühistööna. 

Ehituse algatajaks oli tollane ELKNÜ Võru Maakonnakomitee sekretär Feliks Pärtelpoeg, töid juhatas Andres Ojasoo. 

Kirjanduslikult tegi tollaste kommunistlike noorte löökehituse tuntuks Juhan Smuul poeemiga "Järvesuu poiste brigaad". 

Ehitusel töötas ka hilisem poeet Paul Haavaoks, kes kirjutas jaama taastamisest raamatu "Eelkarastumine" (1974). 

1962. aastal pandi elektrijaama hoonele mälestustahvel. 

Jaam töötas 1968. aastani, viis aastat hiljem lõhkusid tulvaveed tammi. 

Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. 

Jaama võimsus on 2014. aastal 185 kW ja seda opereerib alates taastamisest 1993. aastal AS Generaator. 

Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui ka nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega (tekst Wikipedia.ee)

Kohapeal õnnestus Leevaku HEJ tutvuda ainult väljaspoolt. 

Elektrijaama sisse saab suvisel perioodil vaid keskpäeval kolme tunni jooksul. Muul ajal on elektrijaam suletud.