10. aprill 2014

Kalapäev: Elu ja töö Soomes, 7. osa

Muidu täiesti tavaline tööpäev meile, kes me oleme nüüd Soome tulnud bussijuhtideks Eestist.

See, et tegu on juba neljapäevaga (kui seda enne muidu isegi tähele ei oskaks panna) saime väga hästi oma lõhnataju kaudu teada meie tööandja söökla kaudu.

Neljapäev on kalapäev ja pakuti kalatoite. 

Kes ikka väga maitsvalt valmistatud kalarooga keedetud kartulitega ei soovinud sai vorstikastet kartulitega omale kõhutäiteks võtta. 

Lisaks salat, mahl, morss, kohvi, tee on kõik ühe toidukorra hinna sees. Toit nii nagu ikka - väga maitsev.

Magustoidu söömisega oli juba mul tõsiseid probleeme aga kuna kissell- puuviljadega oli vägagi isuäratav ei saanud ma sellest magusa portsust loobuda.

Lõunasööki hakatakse pakkuma meie ettevõtte sööklas juba hommikul kolmveerand kümme. 

Nii et võib hommikul ilma söömata ka välja tulla ja kõhu töökohas ilusti ära täita. Sellisest ühest hommikusest söömakorrast jagub terveks päevaks. 

Ma ei kirjuta seda söömise juttu siia sellepärast, et söömine mulle kõige tähtsam tegevus elus oleks.

Teen seda selleks, et lugeja mõistaks kuivõrd saab üks lugupeetud tööandja töötaja eest hoolt kanda.


Jättes tänasest kirjatööst välja tööjutu saan öelda, et Espoos käib praegu kevadine teede puhastamine talvisest prahist, liivast ja muust sodist. 

Enne korjatakse harjadega masinatega kõik see materjal teede äärtest kokku ja siis tulevad pesuritega masinad ning tänavad pestakse lihtsalt puhtaks.

Uskuge mind, tänavad on siin väga puhtad. Tallinna tänavatega võrdlusmomenti sisse siia tuua tundub lausa pühaduse rüvetamisena. 

Väga ilus vaadata ja silm lausa puhkab kui siin bussiga terve päeva ringi sõidad. 

Ka eramajade omanikud hoiavad oma kruntide esised puhtad ja nii on moodustuv üldpilt heakorrast väga viis.

Liiklusest niipalju, et ülekäiguradadele lähenedes tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. 

Inimesed sh ka koolilapsed lihtsalt astuvad ülekäigurajale ja seda tehakse täiesti usaldavalt autojuhtide suhtes, vaatamata isegi mõnikord seda kas auto tuleb või mitte. 

Olen ise juba paari väga ohtliku olukorda sellest tingituna näinud.

Täiesti loomupärane ja igapäevane on, et kui autojuht jalakäia üle tee laseb ülekäigurajal siis jalakäia tõstab käe ja tänab autojuhti. 

Üksteise suhtes lugupidamine on alati teretulnud.

Liinibussi saab siin peatada peatuses vaid kahel moel. Esiteks kas peatuses keegi reisijatest tõstab käe või bussis vajutab keegi "stopp" nuppu. 

Kui neid kahte tegevust keegi ei tee siis buss ei peatu peatuses. Reisijad seda kõike teavad ja mingeid probleeme siin ei teki.

Piletikontrollid on liinibussis siin Espoo kandis väga harva käimas. 

Nii mulle on selle teema kohta räägitud bussijuhtide poolt. Bussijuht üldjuhul reisijate bussisõidu tasumise eest ei vastuta. 

Bussijuhi ülesanne on reisijad punktist A puhkti B viia ja seda teha ainult ühel moel - turvaliselt, ilma kiirustamata.

Kui keegi juhtumisi peakski ilma piletita sõitma ja selle tegevusega vahele piletikontrollile jääma on trahv selle eest reisijale kohe ka tulemas.

Kuivõrd Helsingi ja ka Espoo on kaetud mobiilsete kiirusmõõtekaameratega siis on igati mõistlik kehtivatest kiirusepiirangutest kinni pidada. 

Kiiruse ületamise eest liinibussiga maksab nimetatud trahvid bussijuht ise.

Bussijuhtide kiirusepiirangutest kinnipidamist jälgitakse samas ka tööandja poolt. 

Reisijad on samuti ise väga usinad kohe bussiettevõttesse helistama, kui bussijuht kiirust ületab. Usin rahvas siis selle poolest.

Paljudes kohtades on Espoos näiteks kinnitatud postidele liiklusvahendi liikumise kiirust näitavad tablood. 

Siis on kohe näha, kui bussijuht sõidab lubatus kiiremini, sest siis on tablool näha kiiruse number punasena. Sellised seadmed distsiplineerivad suht palju autojuhte sõitma lubatud kiirusega.

Elamuehitus Espoos käib täiel rindel. Seda on igal pool näha, kuhu ka bussiliinid siin meid pole viinud ja viivad. 

Paljud ehitajad on muidugi Eestist, sest nn töömaadel seisab suht palju meie Eesti numbrimärkidega sõiduautosid.

Vaatamata elavale elamuehitusele aga napib endiselt Helsingi piirkonnas üüripindasid just korterite näol. Neid ei jõuta lihtsalt nii palju ehitada, kui nõudlus on.

Homme on selline plaan, et sõidame veel kõik koos Helsingi suunal seekord liinibussiga koolitussõite mööda erinevaid marsruute.

Järgmisel nädalal on juba meil endil vaja bussirooli keerata konkreetsel liinil koos vanema ja kogenud bussijuhi juhendamisel. 

Siis tuleb ka juba reisijatele ise pileteid müüja ja mis peamine- ka õiget marsruuti pidi sõita. See viimane ülesanne saab siin kõige raskem olema.

Nii nagu teada, kui juhtumisi peaks liinibussiga sõitma õigest mahasõidust või pealesõidust kiirteel mööda on liinibussiga väga raske kuskilt ümberpööramiseks kohta leida. 

Kuid lootusetu optimistina ei heida me meelt vaid tegutseme kindlalt edasi.

9. aprill 2014

Koolitus jätkub ja pildid: Elu ja töö Soomes, 6. osa

Tööpäev oli vastavalt koolituse plaanile sarnane eilsele. Terve päeva sai sõidetud läbi Helsingi Espoo linnajaos erinevaid bussiliinide marsruute.

Peamiselt sai tiirutatud bussiga ikka Espoos, kus meie ettevõtte peamised bussiliinid ka asuvad.

Helsingi Kamppi kaubanduskeskuse lõpp- peatusesse täna me ei sõitunud. 

Kamppi lõpp- peatus meenutab mõningal määral Tallinna Viru keskuse busside maa-alust lõpp-peatust.

Kui tuua Espoo elurajoonide kvartalisiseste teede võrdluseks sisse näiteks Loksa- Pärispea- Viinistu tee siis nimetatud Viinistu tee on lausa lennuvälja laiusega võrreldes siinsete eramajade rajoonides olevate teedega.

Kui kaks bussi vastakuti satuvad sellisel kitsal teel peab olema vägagi tähelepanelik. 

Kolmeteljelise nn teli bussiga on sellistel kitsastel teedel sõitmine bussijuhile vägagi adrenaliini pakkuv tegevus (mõnes kohas). Hoolas tuleb olla ka järskudes kurvides. 

Vastastikune viisakus eelkõige bussijuhtide vahel ja kõik laabub.

Täna käisime ka Serena veepargi juures asuvas liinibusside lõpp- peatuses. Polnudki enne Serena veepargi kandis käinud ja nüüd sai ka see koht ära vaadatud.

Tööpäeva lõpus sai natuke ka harjutatud Soome bussides kasutatava kassasüsteemi tööd. 

Kassa töö õppimine jätkub veel ka edaspidi mõnel koolituspäeval. 

Mingi kosmosetehnoloogiaga antud juhul tegemist ei ole. 

Bussi kassaaparaat on tegelikult oma ehituselt palju väiksem ja ka lihtsam, kui seda on näiteks Harju maakonnas sõitvatel liinibussidel.

Pildid liinubussis kasutust leidvast kassaaparaadist Buscom.



Pilt VDL liinibussi juhi töökohast

Järgmisel st 2015 aastal on tulemas Helsingi liinibussides kasutusele uut tüüpi kassaaparaadid. 

Uute kassaaparaatidega saab ka võimalikuks pangakaardiga sõidu eest bussis tasumine. 

Ka hakkab uus kassaaparaat bussijuhile liini marsruuti näitama on- line elik siis samuti kui auto navigeerimise seade.

Samuti sai täna välja võetud ettevõtte raamatupidamisest toidutalongid elik soome keeli siis ruokakupongit.

Neid on ühes pakis 10 tk ja osa nende kupongide hinnast korvab tööandja. Jällegi ilus zest tööandja poolt. 

Aasta peale koguneb sellisest toetusest päris kenake summa.


Õhtul, peale tööd seadsin sammud Tapiola ujumiskeskusesse. Oli vägagi viisakas ja puhas spordikeskus. 

Meie ettevõtte töötõendiga saime kui võluvitsa väel tasuta sissepääsukaardid ja veeprotseduuride nautimine võis alata.

Tapiola ujumiskeskuse ühe kasutuskorra pikkus on 1,5 tundi (võib ka pikemalt olla aga siis tuleb ise juurde maksta). 

Selle aja sisse peaks mahtuma mullivanni, aurusauna, soome sauna teenuste nautimine ja ujumine või lihtsalt sulistamine vastavalt soovile.

Esimesel korral jäi ujumine suht tahaplaanile ja esikohale tõusis rohkem mullivanni kasutamine, et kangeks jäänud lihased natukenegi pehmemaks vormida. See õnnestus päris hästi.

Ujumiskeskuses oli näha meeste poolel üllatavalt palju isasid oma pisikeste lastega koos. 

Niipalju kui ma Eestis olen ujulastes käinud pole ma sellist perekondliku idülli, milline täiesti loomulik on, küll juhtunud nägema.

Tapiola ujula on 25 meetri pikkuse basseiniga ja lisaks on veel kolm väiksemat basseini samas kompleksis.

Ujumiskompleks ise ei ole teab mis suur aga väga kompaktse paigutusega ning kasutajasõbralik.

Kuigi sattusime ujulat külastama ajale, kui enamus tööinimesi töö on lõpetanud ei olnud tunda, et ujula oleks olnud üle rahvastatud. 

Kõigile jagus ruumi ja vabadust oma tegevuste jaoks.