laupäev, oktoober 10, 2026

Rumeenia reis: Bukarest, Sibiu, Sinaia, Bran, Brasov, Viscri, Turda (pildid, videod). 30.09.2026

Rumeenia ringreisi ajal sain näha Transilvaania kauneid sügisvärvides mägiseid maastike, tihedad metsaalasid, UNESCO maailmapärandi kaitse all olevaid keskaegsed kindlus- kirikuid. 

Saksa kultuuripärand on Rumeenias ilmne ja oli näha kõikjal kogu reisi vältel: keskaegsed külad, linnad ja kindlus- kirikud on uskumatult puhtad, hoolitsetud ja heas korras.  

Reis sihtkohtade hulka kuulusid näiteks Sibiu, Karpaatide pärl Sinaia, Pelesi loss ja Dracula loss Branis. 

Teiste vaatamisväärsuste hulka kuulusid: Sighisoara, vürst Vlad III – tuntud ka kui Dracula – sünnikoht, lõunasöök võluvates Viscri ja Sashizi külades ning muljetavaldav Turda soolakaevandus. 

Teekond algas Bukarestist, mille linnapilt on segu stiilsetest butiikidest ja kohvikutest, sotsialismiajastu betoonkolossidest ja uhketest uusromantilistest hoonetest ajast, mil linna kutsuti „Ida-Pariisiks“.

Rumeenia pealinnas ootas meid ainulaadne kogemus: ekskursioon Ceausescu hiiglaslikus parlamendihoones milline on suuruselt teine ​Pentagoni järel. 

Teekonnal ööbisime heades kolme või neljatärni hotellides, reisisime mugavates ja moodsates bussides ning nautisime reisi eineid mida sõime peamiselt kohalikes restoranides.

Helsingist Bukaresti käis lendamine seekord vahemaandumistega ja lennuki vahetusega Riias. 

Ühelt lennult teisele ümberistumine Riia lennujaamas ei võtnud palju aega (1h ja tagasilennul 2h). 

Lennufirmaks Air Baltic ja lennukiks Airbus A220- 300. 

Pildil on kogu reisi jooksul nähtutest lossidest üks ilusamaid Pelesi loss, Transilvaanias mäestikus. 


Rumeeniast.

Rumeenia (rumeenia keeles România) on riik Kagu-Euroopas. 

Riik piirneb Ukraina, Moldova, Bulgaaria, Serbia ja Ungariga. 

Rumeenial on ka Musta mere ääres rannajoon. 

Riigi pealinn on Bukarest. Selle topograafiat domineerivad Karpaadid ja Doonau vesikond. 

Rumeenia on oma nime saanud Rooma impeeriumi järgi. 

Keskajal oli see jagatud Valahhia, Moldaavia ja Transilvaania vürstiriikideks. 

Riiki on valitsenud Osmanite ja Habsburgide impeerium. 

Pärast Teist maailmasõda sai Rumeeniast kommunistlik vabariik, mida juhtisid Gheorghe Gheorghiu-Dej ja Nicolae Ceaușescu kokku 40 aastat aastatel 1945–1989. 

Pärast ülestõusu, mis Ceaușescu kukutas on riigist saanud mitmeparteiline demokraatlik riik. Rumeenia on NATO ja Euroopa Liidu liige. 

Rumeenia on üks vaesemaid riike Euroopa Liidus ning selle probleemide hulka kuuluvad korruptsioon, inflatsioon ja aegunud põllumajandus. 

Economist Intelligence Uniti 2025. aastal avaldatud demokraatiaindeks määratles Rumeeniat kui hübriidi demokraatliku ja autoritaarse riigi vahel.


Rumeenia arvudes:

President: Nicușor Dan

Peaminister: Ilie Bolojan

Pindala: 238 391 km² 

Elanike arv 2019. aasta andmetel: 19,3 miljonit

Ametlik keel: rumeenia

Valuuta: Rumeenia leu (RON)

Valuutakurss: Rumeenia leu 1 € = 5.353 RON

SKP: 11 600 USD elaniku kohta, 254 200 miljonit USD riigi kohta.

Majandusstruktuur: põllumajandus 12,2%, tööstus 37,6%, teenendus 50,2%

Iseseisvus Ottomani impeeriumist: 9. mai 1877. aasta


Viited reisipiltidele. Kataloogides on lisatud selgitavad tekstid sihtkohtade kohta. 

Bukarest, Nicolae Ceaușescu palee, linna vaated

Bruckenthal kunstimuuseum. Sibiu

Mesindustalu külastus. Saschiz

Sibieli külas õhtusöök. Sibieli

Sibiu ajalooline linn. Sibiu

Klooster, kirik ja linna vaated. Alba lulia

Turda soolakaevandus. Turda

Teepealne köögiviljade müük. Transilvaania

Sighisoara vanalinn. Sighisoara

Veinitööstuse Villa Vinea külastus ja õhtusöök. Mica

Keraamikakoja külastus ja ajalooline kirik. Viscri küla

Moositalu külastus. Viscri küla

Suurbritannia kuningas Charles III maja. Viscri küla

Viscri linnus- kirik (UNESCO) ja pilte külast. Viscri

Brasovi linna ajalooline kirik (remondis) ja kalmistu. Brasov

Dracula loss. Brani linn

Suveniiride turg ja mõned pildid Brani linnast. Brani linn

Brasovi linn. Brasov

Kuningas Karol I suveloss Peles. Sinaia

Sinaia linna pildid. Sinaia

Lõunasöök ja restoranis avatud maalinäitus. Alba lulia

Marriott hotell ja õhtusöök hotelli restoranis. Sibiu

Hiltoni hotell. Sighisoara

Mercure hotell. Bukarest


1. reisipäev. Helsingi - Riia - Bukarest.

Hommikul võttis lennuk kursi esialgu Riiga ja sealt edasi juba peale ümberistumist Rumeenia pealinna Bukaresti poole, mida oma elegantse prantsuse stiilis arhitektuuri tõttu maailmasõdadevahelisel ajal kutsuti „Ida Pariisiks“. 

Riia lennujaamas. 


Teise maailmasõja pommitamised ja 1940. ja 1977. aasta maavärinad hävitasid palju kauneid 19. sajandi hooneid, mis on asendatud nõukogudeaegsete hoonetega. 

Bukarestis elab kaks miljonit inimest ja see on riigi suurim linn. 

Bukarest oli ka Valahhia vürstiriigi pealinn kuni 1862. aastani, mil Valahhia ja Moldaavia ühendati ühise valitseja alla, mis viis järgnevatel aastatel Rumeenia riigi loomiseni. 

1989. aasta revolutsioon jõudis samuti Bukaresti. 

Asusime linna avastama. Möödusime Vaba Pressi Majast, kus asub enamiku ajalehtede peakortereid. 

Hoone on õpikunäide sotsialistliku realismi suurejoonelisest arhitektuuristiilist. 

Jätkasime teed Triumfikaare poole, mis ehitati Pariisi mudeli järgi ja 1918. aasta mälestuseks mil Transilvaania liideti Rumeeniaga. 

Nägime Võidu väljakut, mis on üks linna kesksemaid väljakuid ja kus asub Riiginõukogu. Seda hoonet ei tohiks aga segi ajada Ceausescu hiiglasliku parlamendihoonega. 

Külastasime ka Revolutsiooni väljakut, kus asub mitu olulist ajaloolist hoonet: endine kuningapalee, kus nüüd asuvad kunstimuuseum, ülikooli raamatukogu, Rumeenia Athenaeum ja endine keskkomitee.

Sõitsime osa teest mööda Võidu puiesteed, mis on olnud linna peamine läbipääs üle 300 aasta. 

Varem asusid sellel tänaval paljudele aadliperekondadele kuulunud villad, kuid nüüd ääristavad seda teed Gucci, Armani ja Rolexi kaubamärgid. 

Linnatuur lõpeb meie kesklinna hotellis. 

Pärast tubadesse sisseregistreerimist suundume ajaloolisse keskusesse, kus sööme õhtust mõnusas restoranis. 

Olgu siinkohal ära toodud Rumeenias kütuse hindade info. Eurodes maksab autokütus 2 EUR/l.


2. reisipäev. Bukarest – Sibiu. Parlamendihoone ja saabumine Sibiusse.

Meie esimeseks sihtkohaks on täna groteskne parlamendihoone, maailma suuruselt teine ​​administratiivhoone – suurim on vaid Pentagon, USA kaitseministeeriumi hoone. 

Suur osa Bukaresti vanalinnast puhastati hoone ehitamiseks: buldooserite poolt lammutati üle 22 kiriku, kuus sünagoogi ja umbes 30 000 korterit. 

Ceausescu monumentaalne ehitusprojekt algas 1984. aastal ja oli peaaegu valmis 1989. aastaks, mil ta kukutati. Hoone pindala on 340 000 m2, sellel on 12 korrust ja 1100 tuba. 

Plaani kohaselt oleksid hoones asunud parlament ja teised haldusasutused, samuti Ceausescu eramaja. 

Hoone eesmärk oli tutvustada ka Rumeenia loodusvarasid, seega on ehitusmaterjalid peamiselt kohalikud. 

Hinnanguliselt kasutati hoones muu hulgas umbes miljon kuupmeetrit Transilvaania marmorit. 

Vaade Parlamedihoone suurde teatrisaali kuhu mahub 600 külastajat. 

Laelühter kaalub selles saalis 5. tonni ja selle hooldamiseks on laes lift.


Peale Parlamendhoones giidiga ringkäiku oli aeg lahkuda Rumeenia pealinnast ja sõita reisibussiga mööda kaunist marsruuti Sibiusse, mis on üks Rumeenia tähtsamaid linnu. 

Peatusime Sibius kaks ööd. Päeva lõpus nautisime õhtusööki hotelli restoranis.


3. reisipäev. Sibiu – Hamba – Sibiel – Sibiu. Linnaekskursioon ja vaba aeg. 

Vaatamata oma suhteliselt väikesele suurusele – umbes 150 000 elanikku – on Sibiu Rumeenia kultuurielu lipulaev. Linn nimetati 2007. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. 

Sibius on kolm teatrit, filharmooniaorkester ning mitu head muuseumi ja festivali. 

Huvi kultuuri ja hariduse vastu pole midagi uut: Rumeenia esimene kool, haigla ja apteek asutati Sibius sadu aastaid tagasi. 

Tegime jalutuskäigu linnas ja tutvusime selle keskaegse linnaga, mille asutasid saksa immigrandid 12. sajandi lõpus. 


Transilvaania saksid, nagu neid kutsuti, olid saksakeelsete immigrantide segarühm kes saabusid piirkonda 12. ja 13. sajandil. 

Kutse tuli Ungari valitsejatelt, kes tahtsid Transilvaaniat asustada immigrantidega ja seeläbi luua omamoodi turvatsooni potentsiaalsete sissetungijate vastu. 

Immigrandid tahtsid säilitada oma kultuuriväärtusi ja keeldusid kohaliku elanikkonnaga assimileerumast. 

Nad rääkisid ja räägivad siiani saksa keelt ning moodustasid Rumeenias suure saksa vähemuse kuni Teise maailmasõjani. 

Pärast Teist maailmasõda küüditati või koliti enamik Saksa elanikke omal algatusel Austriasse, Saksamaale või Ameerika Ühendriikidesse. 

Alustasime oma ringkäiku Suurelt väljakult, mis on oma nimele auväärne: 93 x 142 m. 

Väljakul asub mitu tähelepanuväärset hoonet, näiteks Bruckenthali muuseum kus asub riigi parim 16. ja 17. sajandi kunstikogu, katoliku kirik ja raekoja torn. 

Jätkasime oma teekonda linna teisele olulisele väljakule, Väikesele väljakule. 

Teel jalutasime üle Valetajate silla (pildil). 

Räägitakse, et sild sai oma nime lähedal tegutsenud kaupmeeste järgi, kes püüdsid oma kaupa iga hinna eest müüa. 


Ülejäänud päev oli vaba Sibiu iseseisvaks avastamiseks. 

Huvilised said lisatasu eest osaleda ekskursioonil kohalikku mesilasse kus kuulsime toodetest milliseid saab valmistada muuhulgas mesilasvahast. 

Mesindustalu külastus.

Mesinik oli jutukas mees. Alustas ta oma mesiniku karjääri 1997. aastal ühe mesilasperega. 

Enne 1997. aastat käis mesindustalu peremees õppimas Saksamaa kõrgkoolis ja siis pöördus tagasi oma kodukohta, kus ta siiani mesinikuna tegutseb.

Kunagist mesindusinventari näete järgmisel pildil.




Ja mesilaste suur töö purki panduna. Mee tootevalik oli suur. Igaühele midagi.


Mesinik peab oma ettevõttes 300 mesilaste peret. 

Kõrghooajal palkab mesinik abilisteks kohalikke küla inimesi. 

Mesilaste pered on ära jagatud lähedal asuva 6...7 küla vahel vastavalt korjemaale. 

Mesilastalu toodang müüakse kas laatadel või siis poodides. 

Ekskursioon mesilasse sisaldas ka õhtusööki, millist nautisime lähedal asuvas Sibieli küla restoranis. 


Söögiks pakutakuti Rumeenia hõrgutavaid roogasid ja kohalikku brändit. 

Pärast õhtusööki naasime hotelli. 


4. reisipäev. Sibiu – Alba Iulia – Turda – Sighisoara. Habsburgi kindlus ja Turdani soolakaevandus

Täna suundusime reisile Alba Iuliasse, mis asub Sibiust läänes ja on rumeenlastele eriti oluline linn kuna just seal kuulutati Transilvaania 1599. aastal ja uuesti 1918. aastal Rumeenia osaks. 

Alba Iulia oli muidugi tuntud juba varem ning tal oli eriti oluline positsioon Daakia kuningriigi pealinnana ning hiljem, Rooma impeeriumi ajal, Daakia provintsi pealinnana. 


See oli üks Rooma impeeriumi tähtsamaid piirkondi. Linnas on õigeusu katedraal ja Rooma-Katoliku katedraal, mis on Rumeenia vanim säilinud katedraal. 

Alba Iulia peamine vaatamisväärsus on aga Habsburgide tsitadell, tuntud ka kui Alba Carolina tsitadell. 

See ehitati algselt 13. sajandil ja on oma baroksete nikerduste ja figuuridega väga uhke. 

Tsitadell näeb endiselt samasugune välja nagu 18. sajandi esimesel poolel, kui Habsburgid selle valmis ehitasid. 


Teekond jätkub nüüd Turdasse ehk piirkonna muljetavaldavatesse soolakaevandustesse, mis on soola tootnud alates 13. sajandist. 

Teel peatusime, et uudistada kohaliku mustlase köögivilja müügikohta. 

Et sellest müügikohast pilti teha käis enne meie kohalik giid selleks müüjalt luba küsimas. 


Turda soolakaevandus.

Tänapäeval on Turda soolakaevanduse avarad maa-alused käigud muudetud põnevaks muuseumiks. 

Järgmisel pildil on näha, kuidas me jalutasime mööda laudteed milline asus kaevanduse peasaalis lae all. 

Laudtee alla jäi 120. meetrit tühjust.... 


"Sukeldume" maa alla ja vaatame lähemalt, kuidas siin sajandeid soola kaevandatud on. 

Enne kui jätkame teekonda Sighisoara poole kuhu jõuame õhtul sööme Turda linna ühes restoranis kohalikus stiilis lõunat.

Videod Turda soolakaevandusest. Ülevaatlik video soolakaevanduse keskmiselt tasandilt filmituna. 


Soolakaevanduse lifti lühivideo. Nii see lift sõidab automaatsel reziimil üles- alla.

Kaks videot soolakaevanduse kõige madalam tasandil asuvast järvest kus saab paadiga sõita.

Sellele tasandile viib ja toob üles tagasi samuti lift. Ajapuudusel jäi mul järv vaatamata. 


Turda soolakaevanduses liftiga alumiselt tasandilt üles tagasi sõitmine. 13. korrust ülespoole. 

Turda vanalinnast video bussi aknast filmituna. 


5. reisipäev. Sighisoara. Sighisoara linnaekskursioon ja ekskursioon veinitehasesse koos veinide degusteerimise ja õhtusöögiga.

Sõnast "maaliline" ei piisa Sighisoara kirjeldamiseks. See on uskumatult hästi säilinud keskaegne linn, kus väikesed mudakrohviga kaetud majad looklevatel munakivitänavatel diagonaalselt üksteise vastu toetuvad. 

Külastasime Mäekirikut, kuhu pääseb mööda pikka kaetud treppi. 


Hauakividel võib siiani näha palju saksa nimesid. Sighisoara oli traditsiooniliselt käsitöölinn, kus hiilgeajal oli kuni 15 käsitöökoda. 

Paljud linna elanikud olid Transilvaania saksid. 



Vlad III ise – hüüdnimedega Dracula ja Tepes („Teibasse lööja“) – sündis UNESCO kaitse all oleva kindluse majas. Sighisoara kindlus moodustab müüriga ümbritsetud vanalinna. 

See on üks kohtadest, mida oma linnajalutuskäigul näeme. Valahhia vürst elas aastatel 1431–1477. 

Ta võitles kõvasti Valahhia kaitsmiseks Osmanite vastu. Kuulujutud vürsti jõhkrusest levisid laialdaselt  ja need olid kindlasti värvikamad kui ta lugu jutustas. 

Nagu tema hüüdnimi viitab, meeldis talle oma vaenlasi pikkade teivaste otsa läbi torgata.

Tuhandemehelise Osmanite armee vastu suunatud ootamatus rünnakus lõi Vlad III peaaegu kõik läbi, jättes läbistatud lahinguväljale nagu makaaber mets. 

1462. aastal ületas Vlad III oma vägedega Doonau ja tungis Bulgaariasse. Seal olevat ta tapnud üle 23 000 osmani, mehi ja naisi, vanu ja noori. 

Iiri autori Bram Stokeri loodud ja kogu maailmas tuntud Dracula tegelaskuju on selgelt Vlad III mõjutustega. 

Stoker ühendas endaga Rumeenia folkloori üleloomulike olendite strigade jooni, kes lendavad öösel magavate inimeste juurde ja piinavad neid une ajal. 

Lisage pimedad Kesk-Euroopa metsad, dramaatilised kaljud, mahajäetud lossid ja väikesed keskaegsed külad ja täiuslik vampiiriromaan ongi sündinud! 

Kindluses on ka kellatorn. Torn oli algselt raekoda, mis ehitati 1280. aastal. Rohkem kui kahe meetri paksuse müüri sees on kuulus 17. sajandi kell, mis on kaunistatud 80 cm kõrguste puidust figuuridega.

Pärast linnaekskursiooni on aega oma seiklusteks, kui te just ei soovi liituda lisaekskursiooniga ühte piirkonna parimasse veinitehasesse. 

Pärastlõunal sõitsime bussiga 40 km põhja poole Targu Muresist lõunas asuvatesse suurtesse viinamarjaistandustesse. 

Rumeenias on veini toodetud palju kauem kui traditsioonilistes veiniriikides nagu Prantsusmaa ja Itaalia. 

Arheoloogiliste leidude põhjal hinnatakse, et piirkonnas on veini kasvatatud üle 6000 aasta ja isegi tänapäeval on Rumeenia üks Euroopa suurimaid veinitootjaid. 



Veinitööstus toodab nii punast kui ka valget veini nii laialdaselt tuntud kui ka kohalikest viinamarjasortidest.

Külastame ühte piirkonna parimat veinitehast. Teeme giidiga ekskursiooni ja degusteerime maja veine. 


Pärast ekskursiooni on meil veinitehases hoolikalt valmistatud õhtusöök milleks oli ungari rahvuroog guljašš (gulyás). 

Kokk oli vist armunud. Pakutud guljašš oli ikka päris soolane... aga väga maitsev. 

Supp oli aga traditsiooniliselt valmistatud rohke sealiha ja suitsulihaga. 


Veiniteema lõpetuseks võib nentida tõsiasja, et veinide müük on veinitööstuse kohaliku töötaja sõnul väga palju vähenenud. Iniesed ei tarbi enam kaasajal nii palju veine kui tegid seda enne. 

Nüüdsel ajal toodab antud veinitööstus veine põhiliselt lattu, et pärast oma toodangule turul müügiks pakkuda. 

Sighisoarasse naaseme alles õhtu lõpus. 


6. reisipäev. Sighisoara – Saschiz – Viscri – Brasov. Savitöökoja külastus, Viscri maaelu idüll.

On aeg jätta Sighisoaraga hüvasti ja suunduda lõunasse läbi Kesk-Transilvaania. 

Marsruut läbib paljusid väikeseid külasid. 

Peatume ühes neist ja tutvume piirkonna kuulsaima käsitööga – keraamikaga. 


Siin on alates 18. sajandist toodetud kvaliteetset keraamikat vahetunud valitsejatele. Nüüd on tootmine rahvusvaheliste organisatsioonide toel taasalustatud. 

Järgmisena sõidame Viscri külla, kus aeg näib olevat seisma jäänud. 

Siin on veel üks Saksi kindlustatud kirikutest, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Külla reisibussiga sisse sõita ei saa. See on keelatud. 

Kohapealsed mustlased pakuvad hobuvankri teenust, et pääseda väiksema vaevaga vaatama kindlus- kirikut. 



Meie reisirühma liikmed mahutati kõik kuuele hobuvankrile ja sõit mööda munakiviteed üles mäkke kindlus- kiriku juurde võis alata.

Kindlus- kirik nägi väljaspoolt välja selline. Päris heas korras oli see UNESCO nimistusse kuuluv kirik.

Kirik ise oli remondis ja sinna sisse ei saanud, küll aga sai uudistada kindluses ringi ja tutvuda ajaloolise väljapanekuga. 

Varem olid enamik küla elanikest sakslased, kuid alles on jäänud vaid 15–20 inimest. Nüüd on väikese küla elanikest enamik rumeenlased elik teisiti väljendudes mustlased. 

Küla maju hoitakse korras Euroopa Liidult saadavate toetusrahade abil. 

Külas saab vaadata Suurbritannia kuningas Charles III omanduses olevat maja kus tänasel päeval on avatud majamuuseum.

Hoovist elamukompleksi uudistamine on tasuta. Kes lähemat tutvust tahab maja ja selle hoonetega teha siis tuleb osta sissepääsuks pilet. 


Vaade hoovist seal asuvale ehitisele. 



Hilisõhtul jõudsime Brasovi, mis asub Karpaatide jalamil Transilvaania südames. 

Brasovi linna asutasid Saksa Rüütlid, kes saabusid Transilvaania kaguossa 1211. aastal Ungari kuninga kutsel. 


Piirkonda tuntakse ka Burzenlandi nime all. 

Rüütlid ehitasid Karpaatidesse arvukalt linnu ja losse, et mäekurudel paremini silma peal hoida. 

Kui ordu hakkas piirkonnas liiga palju võimu saavutama, ajas kuningas selle 1225. aastal välja, kuid asunikud jäid. 

Pärast hotelli sisseregistreerimist, kus veetsime järgmised kaks ööd, nautisime õhtusööki kohalikus restoranis.

Selle õhtusöögiga tekkis selle reisi esimene ja ainuke tõrge. 

Nimelt oli kohalik reisiagent teinud vea ja broneerinud kahele grupile samaaegselt õhtusöögi samasse restorani. 

Meie reisirühma giididel s.t nii kohalikul giidil kui soome giidil kulus ca 1. tund, et teemasse selgus tuua.

Kohale tuli õhtusele ajale vaatamata isegi restorani omanik ajaolusid selgitama. 

Seejärel kõik aga laabus ja meile serveeriti väga maitsev kolmekäiguline õhtusöök koos jookidega. 

Boonuseks pakuti magustoidu kõrvale restorani poolt tasuta kirsilikööri. 

Niisiis kõik laabus, segaduse tekitanud süüdlane sai välja selgitatud ja mõlemad grupid said toidetud. 

Tõsi, teine sakslastest koosnev matkagrupp pidi oma õhtusöögi sööma välisterassil ja jahedas ilmas. 


7. reisipäev. Brasov – Bran – Brasov. Linnaekskursioon Brasovis, Drakula lossi külastus Branis ja õhtusöök Drakula lossis.

Alustame päeva linnakäiguga Brasovis. Brasov, mille endine saksa nimi oli Kronstadt on hästi säilinud keskaegne keskus. 

Osa linnamüürist ja selle tornist on restaureeritud linna keskväljakul, Piata Sfatului'l. 

Meie järgmine sihtkoht on Brasovi maamärk, Must kirik. 

Suur gooti kirik on pigem hall kui must, kuid nimi pärineb aastast 1689, mil suur tulekahju hävitas ja tahmas osa kirikust. 

Kirikus asub kuulsa Berliini orelimeistri Buchholzi valmistatud suur orel. Väidetavalt on see viimane Buchholzi valmistatud orel, mis on säilinud algsel kujul. 

Meil ​​oli aega kaunist linna iseseisvalt uurida, kuni pärastlõunal sõidame lähedalasuvasse Brani kus asub Brani loss, mida tuntakse kui "Dracula lossi". 


Bram Stokeri romaanis elas krahv Dracula lossis kõrgel mäeharjal Transilvaanias, sügava kuristiku serval. Kirjeldus sobib Brani lossiga ideaalselt. 

Mis puutub „päris“ Draculasse, Vlad III-sse, siis pole mingeid tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud mingit seost Brani lossiga. 

Mõned allikad väidavad aga, et teda hoiti lossis kaks kuud vangis Ungari kuninga Matei Corvini käsul. 

Müüt või mitte, Brani loss on täpselt selline nagu võiks eeldada salapärast keskaegset lossi. 

Loss ehitati 14. sajandi lõpus ja hiljem toimis see piiripunktina Valahhia ja Transilvaania vahelisel kurul. 1920. aastal, pärast Rumeenia ühendamist sai lossist kuninglik residents. 

Kommunistlikul ajastul saadeti kuninglik perekond riigist välja. 

Kuningliku perekonna järeltulijad on aga nüüd lossi tagasi saanud ja pärast ulatuslikku restaureerimisprojekti on see avalikkusele muuseumina avatud. 

Nautisime õhtusööki kuninganna Marie kaunilt sisustatud salongis, mis asub lossi aias. 

Selles muljetavaldavas ajaloolises keskkonnas einestamine on väga eriline kogemus.


8. reisipäev. Brasov – Sinaia – Bukarest. Pelesi loss. Bukarest - Riia - Helsingi.

Pärast varajast hommikusööki suundusime Sinaia poole, milline linn on Karpaatide pärl ja asub mändidega ümbritsetud orus. 

Sinaias asub Rumeenia esimese kuninga Karol I suvepalee Peles. 

Karol I lossi külastamiseks oli meil vaja kohal olla kell 09.00 et pääseda kohe esimestena lossi imetlema. Sissepääs lossi avati kell 10.00.

Varajane saabumine lossi oli vajalik selleks, et jõuaksime Bukaresti lennujaama kella 13.00. See ka meil õnnestus. 

Lossi külastajaid koguneb igal päeval sissepääsu juurde palju. Huvilisi seal jagub ja on mida vaadata. 


Teeme ringkäigu palees, mille ehitamine võttis aega 39. aastat ja mis valmis alles 1914. aastal, paar kuud enne kuninga surma. 

Uskumatult oskuslikult sisustatud ruume nähes ei ole ehitusele kulunud aeg enam üllatav: nikerdatud puidust laed, kullatud tuhanded detailid. 

Pärast väikest iseseisvat linnas ringiuitamist sõidame Bukaresti lennujaama. 

On aeg kodusesse Helsingisse tagasi pöörduda.


Kokkuvõtteks.

Rumeenia on ilus maa nii reisimiseks kui puhkamiseks. 

Reisi kõik päevad olid päikesepaistelised ja soojad. 

Õhutemperatuur püsis reisipäevadel +22°...+25° C vahel ja oli tuulevaikne ilm. 

Ööd ja hommikud olid seevastu jahedad 0° C... +2° C ja soe jope selga panduna oli väga asjakohane.

Rumeenia teedevõrgustikust. 

Sõiduteed ja kiirteed on väga hästi sõidetavad. Mägiteed on samuti korraliku asfaltkatte all. 

Kiirteid ehitatakse järjest juurde ja uute kiirteede ehitust on riigis mitmetes kohtades ka näha. 

Rumeenlased ja s.h mustlased on inimestena sõbralikud, abivalmid ja üldsegi mitte pealetükkivad. 

Selle maa loodus on imeliselt ilus just sügisel Transilvaania piirkonnas, milline piirneb Karpaatia mäestikuga ning hõlmab suurema osa Kesk- ja Loode Rumeeniast.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvaid kindlus- kirikuid on riigis vaadata 7. 

Muuseumidesse, lossidesse, kindlustesse sissepääsu piletid maksavad eurodesse ümber konventeerituna 10... 20 EUR. 

Kõige kallim sissepääsu pilet oligi Pelesi lossi sissepääas ja see oli 20 EUR. Selle lossi pileti hind ei olnud üldse kallis kui võtta arvesse asjaolu, mida selles lossis näha sai. 

Mõnesse kirikusse pääses sisse 2 EUR eest elik sümboolse tasu eest. 

Paljud kirikud ja kloostrid olid vaadata täiesti tasuta. 

Soovi korral sai igaüks kirikus või kloostris sobiva summa eest raha annetuskasti panna.


Jootrahast Rumeenias ja rühmareisidel üldiselt. Polegi sellest teemast enne kirjutanud.

On sobiv Rumeenia restoranis, kohvikus 10...15% arve summast jootrahaks teenindajale jätta. 

Mõneski söögikohas oli jootraha juba arvesse sisse kirjutatud. Siis eraldi maksta pole jootraha vaja.

Rühmareisidel on jootraha maksmiseks kaks võimalust. Mõlemad neist on soovituslikud. 

Esimene võimalus.

Sel reisil reisirühma giid korjas igalt rühma liikmelt 30 EUR ja maksis meie eest kõik jootrahad mida ta vajalikuks pidas. Rühmas oli 28 inimest. 

Meie grupi kogutud jootrahast tasuti 8. päeval osutatud giiditeenuse eest kohalikule giidile (300 EUR), kes meiega kogu aeg kaasa sõitis ja asju kohalikega ajas ning bussijuhile (300 EUR). 

Meie rühma lõuna või õhtusöögi eest tasus rühma giid teenendajatele jootrahaks tavaliselt 20 EUR.  

Reisi viimasel päeval esitas meie reisirühma giid meile kirjaliku raporti, kus oli näha kellele ja kui palju ta meie kogutud jootraha oli maksnud. Eelnevatel reisidel rühma giidid pole seda teinud.  

Infoks, et Rumeenias on ametlik netopalk praegusel ajal 1100 EUR kuus. 

Samas näiteks Albaania reisil korjati giidi poolt igalt reisirühma liikmelt 40 EUR jootrahade maksmiseks. Rühmas oli siis 30 inimest. 

Albaanias on jootrahade tasumine restoranides samuti tavakohane nii kui ka Rumeenias. 

Albaanis esines meile restoranis rahvatantsijate ja lauljate rühm kes seda mitte tasuta ei teinud. Sel juhul on tasu maksmine täiesti õigustatud ja asjakohane. 

Rühmareisidel on kulutusi, milliseid reisi paketitasu ei hõlma. 

Teine võimalus.

Suuremal osal rühmareisidel on reisirühma poolt kogutud jootrahad väiksemad. 

Panustatuna 5...10 EUR giidile ja bussijuhile igalt reisirühma liikmelt. Sellegi jootraha maksmine on vaid soovituslik.     

Kohalikud giidid osutavad reisirühmadele sageli oma teenust projektipõhiselt s.t freelancer- itena ja reisikorraldajalt tulu ei saa.  

Üldujuhul on jootrahade tasude suurused reisiettevõtte kodulehel kenasti ära märgitud. 

Rumeenia toitudest.

Süüakse palju lihatoite. See on selle riigi traditsioon. Olgu siis lihaks lamba, sea, looma või kitseliha. 

Kulinaarseid elamusi restoranides saime ise kogeda reisi vältel. 

Rumeenia ühistransport.

Bukaresti linnas liiguvad suht vana moega trammid. 

Bussidest on Bukarestis kasutusel MB ja Solaris (trolli-)bussid. MB bussid paistsid nii üle 5. aasta vanad olevat. Oli ka MB liigendbusse liikluses näha. 


Bukarestis ei vaevunud bussijuht peatusesse sõitmagi. Rahvas võeti bussi keset teed.



Üllatas asjaolu, et Rumeenia väiksemates linnades ja isegi külades oli kasutusel uued Solaris elektribussid. Neid oli näha isegi väiksemates külades rahvast teenendamas. 

Linnades domineerisid samuti kahe bussitootja bussid: MB ja Solaris. Neile lisandus mõne väiksema tootja elektribusse.

Elektribusside osakaal ühistranspordis Rumeenias oli valdavalt suur. 

Mõned pildid väiksematest Rumeenia linnades sõitvatest bussidest.










Viited toimunud reisidele:


kolmapäev, september 16, 2026

Itaalia reis: Emilia Romagna ja Marche maakonnad, San Marino (pildid, video). 15.09.2026

Emilia Romagna ja Marche halduspiirkonnad asuvad kaunil Aadria mere rannikul, millel on pakkuda palju enamat kui pikad liivarannad. On rikkalik ajalooline kultuuripärand ja lahked inimesed.

Lennutas mind reisi sihtkohta Emilia Romagnan halduspiirkonna pealinna Bolognasse ja tagasi Helsingisse Taani lennuoperaator Jettime A/S. 

Lennukiks sel korral edasi- tagasisõidul oli Boeing 737-800. Istmete poolest just mitte päris mugav lennuk lendamiseks aga lühikese lennu kannatab ära. 

Kaks pilti Urbino- st.




Värskeid ja uusi muljeid on reisist palju. Alustuseks lühike reisi olukirjeldus. 

Vantaa lennuväljal oli reisipäeva varahommikul +15° C siis Bologna lennuväli võttis kolme lennutunni järel mind vastu +37° C leitsakuga. 

Etteruttavalt võib öelda, et reisi järgnevatel päevadel küll õhutemperatuur natuke langes aga ikkagi oli +28° C varjus. 

Reisil nägin hubaseid mägilinnu majesteetlike lossidega, keskaegseid linnu mosaiikidega kaunistatud Bütsantsi kirikutega. 

Teel rääkis reisijuht meile lugusid Julius Caesarist ja kunstnik Raphaelist, degusteerisime Ancona ümbruses kohalikku veini ja Osimos lähistel käisime isegi maa all vanades koobastes.

Külastame Bütsantsi Ravennat, kus meid ootasid kaunid mosaiigid ja kirikud. 

Peatusime väikeses San Marino linn-riigis, mis on suutnud säilitada oma iseseisvuse alates aastast 301. 

Reis rannikule viis mind mereäärsetesse Cattolica ja Rimini linnadesse. 

Riminis käisime laupäeval nuusutamas ja vaatamas autentset Itaalia turuatmosfääri. 

Külastasin "Itaalia kauneimat linna" San Leot ja väikest vabariiki San Marinot Itaalia keskel. 

San Marino on tuntud oma kaunite hoonete poolest Titano saarel ja vapustavate vaadete poolest Aadria mere rannikule.

Neile reisisellidele kes otsisid rohkem kultuurielamusi oli võimalus reisida renessansiajastu Urbino linna, kus asub suurepärane palee. 

Tasus minna, sest tagantjärgi öldes oli keskaenge Urbino linn üks reisi meeldejäävamaid sihtkohti.


Majutusin koos reisigrupiga kogu reisi vältel hotellis Cesenaticos nii et logistika oli lihtne. 

Hommiku ja õhtusöögid sõime samas hotellis kus majutusime igal reisipäeval. 

Reisibuss viis meid igal reisipäeval eraldi sihtkohtadesse, mis olid eelnevalt hästi planeeritud.

Õhtusöökidel oli punane ja valge vein tasuta pakkumisel. 

Hotelli saabumise päeval ja viimasel õhtusöögil pakkus hotell meile omalt poolt vahuveini, suupisteid ja torti. Väga meeldiv kogemus. Rootsi laua toiduvalik oli enam kui rikkalik. Igale maitsele midagi. 

Hotell ise oli väga viisakalt puhas ja korras. Vähemalt minu toas s.t 5. katusekorrusel kondetsioneer töötas ja tuba oli pidevalt meeldivalt jahe. 

Pilt Bologna keskväljakult.


Itaaliast.

Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), tuntud ka kui Itaalia (itaalia keeles Italia) on Lõuna-Euroopas asuv vabariik Apenniini poolsaarel ja seda ümbritsevatel saartel, mis ulatuvad Vahemereni.

Itaalia pindala on umbes 302 000 ruutkilomeetrit ja rahvaarv umbes 59 miljonit. 

Itaalia naaberriigid on Prantsusmaa, Šveits, Austria ja Sloveenia. 

Kääbusriigid San Marino ja Vatikan on ümbritsetud Itaalia territooriumiga, Itaalia eksklaavi Campione d'Italia aga Šveitsi territooriumiga. 

Itaaliat nimetatakse saapamaaks selle saapalaadse kuju tõttu.

42 protsenti Itaalia territooriumist on künklik ja 35 protsenti mägine. 23 protsenti on tasandik.

Itaalia pealinn on Rooma. Teiste ajalooliselt või praegu oluliste linnade hulka kuuluvad Milano, Torino, Napoli, Firenze ja Veneetsia. 

Enamik itaallasi räägib emakeelena itaalia keelt ja riigis räägitakse ka paljusid teisi keeli. 

Itaalia suurim religioon on roomakatoliku usk. Praeguse Itaalia ala oli kunagi Rooma impeeriumi süda. 

Pärast impeeriumi lagunemist aastal 476 jagunes piirkond arvukateks väikesteks vürstiriikideks. 

Itaalia riik asutati 1861. aastal. 

1920. aastatel viis fašismi tõus totalitaarse diktatuurini, mis kukutati 1943. aastal. 

1946. aasta juunis kuulutati Itaalia vabariigiks ja 1947. aasta detsembris võeti vastu vabariiklik põhiseadus, mis jõustus 1. jaanuaril 1948.

Itaalia on nii Euroopa Liidu kui ka NATO asutajaliige. 

Rahvusvaheline Valuutafond hindab Itaalia SKP-d ostujõu pariteedi alusel 2025. aastal umbes 3,43 triljoniks USA dollariks.


Emilia-Romagna on halduspiirkond Põhja-Itaalias. 

Piirkond asub Po jõest lõunas, ulatudes üle Põhja-Itaalia Aadria merest läände Genova lahe lähedal.

Emilia-Romagna koosneb kahest ajaloolisest piirkonnast: Emilia, mille nimi ulatub tagasi iidse Aemilia piirkonna ja Via Aemilia nime juurde ning Romagna. 

Selle haldusüksuse rahvaarv on umbes neli ja pool miljonit. 

Pealinn on Bologna. Teiste suuremate linnade hulka kuuluvad Parma, Reggio nell'Emilia ja Ravenna.

Kogu Emilia-Romagna halduspiirkond koosneb omakorda üheksast provintsist.

Bologna metropolilinn, Ferrara, Forlì-Cesena, Modena, Parma, Piacenza, Ravenna, Reggio Emilia, Rimini.


Marche on halduspiirkond Itaalia keskosas. Marche piirkonna pealinn on Ancona. 

Marge piirkond koosneb viiest provintsist, millel on vähe ühist ajalugu või kultuuri, kuna mäed on eraldanud jõeorud ja kitsad rannikuribad üksteisest. 

Suurim jõgi piirkonnas on Metauro. Marche halduspiirkonnas elab umbes 1,5 miljonit inimest.


Itaalia arvudes:

President: Sergio Mattarella

Peaminister: Giorgia Meloni

Pindala: 302 073 km²

Elanike arv: 58 943 464

Valuuta: Euro

SKP 2025. aastal: 40 700 USD elaniku kohta, 2 390 000 USD riigi kohta

Majandusstruktuur: põllumajandus 1,9 %, tööstus 25,3%, teenendus 72,8%


Itaalia keskmine palk on ca 1000 eur kuus. Spetsialist teenib 1500 eur kuus. 

Väga hea spetsialisti palk on 2000+ eur kuus.

Rahvapension Itaalias on 550 eur kuus. Rahvapensioni makstakse neile, kellel tööstaaz puudub.

Keskmine pension on Itaalias 40. aastase tööstaaziga kodanikel ca 800 - 1000 eur kuus. 

Spetsialistid teenivad elu ajal rohkem palgaraha (sotsiaalmaksu) ja nende pension võib olla 1600 eur kuus 40. aastase tööstaazi puhul. 

Palga ja pensionide suurused on meie grupi giidi poolt maha öeldud ja siia kirja pandud. 

Koolid algavad Itaalias 37. nädalal s.t seega septembri teisel nädalal.



Pildid reisi sihtkohtadest. 




















1. reisipäev. Helsingi Vantaa - Bologna

Lend Helsingist Emilia Romagna piirkonna pealinna, kaunisse keskaegsesse ülikoolilinna Bolognasse. 

Bologna on tuntud oma fantastilise toidu poolest ja linna nimi on "la Grassa" ehk "paks". 

Siit pärineb suur mortadella vorst, pasta bolognese mille tegelik kohalik nimetus on pasta al ragú. 

Siin valmistatakse ka väikeseid tortellini'sid, parmesani juustu, Parma sinki, palsamiäädikat ja tagliatelle pastat. 

Piirkond on ja jääb Itaalia sahvriks. 

Bolognas on kõigi nende imeliste hõrgutiste kohalolekut tunda, kui jalutate mööda kesklinna paljudest poodidest. 

Lennujaamast sõitsime tellitud bussiga Bologna kesklinna poole. Mitte küll otse kesklinna aga mõne kilomeetri kaugusele bussiterminaali meid maha pandi. 

Bussiterminaalist tuli meil +37° C soojusega vähehaaval jalutada kesklinna. 

Sellise kuumusega harjumiseks kulub aega. Peale mõningast jalutamist oli mul särk seljas täiesti märg. 

+37° C soojaga tuleb vaid juua vett ja rohkelt. Värkset vett sai linna keskväljakul olevast kraanist tasuta. 

Veega kastsin oma pead, nägu. See aitas paljuski meie jaoks harjumatut kuumust taluda.

Peale mõnetunnist jalutamist kesklinnas üllatusin isegi, kui kiiresti minu keha selle kuuma ilmaga harjus. 

Tegin 3. tunnise jalutuskäigu kesklinnas, vaatasin kauneid väljakuid ja eriti Bologna kahte torni, mis on sama kaldu kui Pisa torn või isegi rohkem. 

Torne kutsutakse kohapeal Garisenda & Asinelli.

Kõrgem torn on täiesti sirgelt püsti aga madalam on kõvasti kaldunud. 

Praegusel ajal tornide lähedale minna ei lubata. 

Kaldu olevat torni proovitakse nii kui Pisa tornigi otsemaks tagasi saada ja selleks puuritakse pinnasesse torni kõrvale auke. Spetsiifiline tehnoloogia. 

Mõlemad tornid on Bologna kesklinna ehitatud 12. sajandil. 


Veel mõned ülesvõtted kesklinnast, kus asub vana börsihoone, linnavalitusus, kirikud. 






Kesklinna kirikut valvas tore noor neiu automaadiga. Naeratas ja oli muidu kena noor naine. 


Pärast lühikest Bologna linnaekskursiooni oli aega iseseisvalt lõunatada ja linnas ringi vaadata. 

Lahkusime kuumast Bolognast ja sõitsime bussiga lõunasse mööda iidset Rooma Via Emiliat, mis on 260 km pikk ja ulatub läbi Po tasandiku Piacenzast põhjas Riminini. 

Täpsemalt sõitsime Cesenaticosse, mis on väike hubane ja võluv mereäärne kuurortlinn Aadria mere rannikul mis on tuntud oma kuulsa Porto Canale sadama poolest, mille projekteeris ise Leonardo da Vinci. 

Hubane Tridentum hotell, mida peab Pollarini perekond on meie baasiks kogu reisi vältel. 

Kogunesime hotelli restoranis ja sõime oma esimese ühise õhtusöögi.


2. reisipäev. Coneroni rannik. Osimo koopad ja veinitalu külastus

Täna suundusime reisibussiga peale hommikusööki lõunasse Marche piirkonda. 

Alustame päeva marsruudil sõitmisega, mis Rooma ajal võis saatuslikuks saada. 

Teel ületame legendaarse Rubiconi jõe, mis antiikajal moodustas piiri Gallia Cisalpina provintsi ja Rooma enda vahel. 

Siin otsustas Julius Caesar 49. aastal eKr niiskel jaanuaripäeval oma vägedega jõe ületada sõnadega "Alea iacta est", täringud olid juba visatud. 

Meie jaoks on ületamine täiesti kahjutu, kuid Caesari jaoks oli see sõjakuulutus. 



Meie marsruut läbis paljusid tuntud ja kauneid mereäärseid linnu, mis soojadel suvekuudel täituvad päikesejanuliste itaallastega ja väljaspoolt Itaaliat siia sissesõitnud puhkajatega. 

Itaalia suvepuhkuste hooajal on peaaegu kogu riik suletud ja pered naudivad oma puhkust kogu augusti vältel, soe liiv varvaste vahel ning spagetid ja mereannid hambus. 

Jõuame Marche piirkonda ja möödume Ancona sadamalinnast, mis on piirkonna pealinn. 

Maastik hakkab nüüd muutuma. Tasaselt rannikualadelt oma pikkade liivarandadega oleme jõudnud kaunilt künklikku piirkonda. 

Vaatame maastikku ja peatume rannikulinnas, kus on aega nautida cappuccinot või espressot. 


Liigume sisemaale ja jõuame väikesesse keskaegsesse Osimo linna. 


Linna munakivitänavatel jalutades ei märka keegi, et just jalge all avaneb peaaegu maagiline maa-alune maailm. 

Kokku üheksa kilomeetrit koridore lookleb läbi linna pehme pinnase mitmel tasandil, justkui muttide poolt rajatud. 

Rohkem kui 2500. aastat tagasi hakkasid kohalikud picene'id pehmesse liivakivisse koopaid kaevama, et end kaitsta, vett leida, toitu hoida või lihtsalt ellu jääda. 

Tasapisi tekkis tohutu koobastevõrgustik, kus aastate jooksul on läbi viidud salajasi rituaale, hoitud veini ja toiduvarusid ning eelmisel sajandil, 

Teise maailmasõja ajal, on haavatuid peidetud ja ravitud. Kaunistatud koopad kannavad jälgi picene'idest, roomlastest, keskajast – kuni tänapäevani. 

Siin on koopaid, millel on templirüütlitele viitavad sümbolid ja imelisi paganlikke keldi päritolu sümboleid. 

Maa alla minek on suurepärane kogemus. Külastame kahte koobasvõrgustikku, millised ühel tasapinnal asuvad 7. meetrit maapinnast allpool.  

Temperatuur on koobastes 12–13 kraadi ja õhk on niiske. Tänu nendele faktidele liivakivisse raiutud koopad nii heas seisus püsivad.  







Tagasiteel külastame prestiižset veinitehast. 

Meie võõrustajaks on Maurizio, kes toodab suurepärast veini kohalikest viinamarjasortidest. 

Marche on tuntud eelkõige Verdicchio poolest, mis on puuviljane valge vein, mida toodetakse peaaegu eranditult selles piirkonnas, ja punase Conero Rosso poolest, mis on valmistatud peamiselt Montepulciano viinamarjast, millele on lisatud veidi Sangioveset. 

Külastuse käigus degusteerime talu imelisi veine ja saame teada rohkem piirkonna veinivalmistamise kohta. 




Pärast toredat ja elamusterohket reisipäeva naaseme hotelli ja sööme reisigrupiga kõik koos õhtust.


3. reisipäev. Ravenna linn

Väike Ravenna linn on Euroopa ajaloos mänginud olulist rolli. See on kolm korda olnud ka pealinn. 

2013. aasta andmetel elab Ravennas 160 000 inimest. 


Pildil on näha mosaiike, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.




Itaalia põhjaosas idaranniku lähedal asuv Ravenna on Emilia-Romagna piirkonna pärl, mille vaatamisväärsused pärinevad teisest ajastust kui paljudes teistes Itaalia linnades.

Linn sattus olulisse rolli kui tohutu Rooma impeerium jagunes idaosaks, mille pealinnaks oli Konstantinoopol ja lääneosaks, mida juhiti Roomast. 

401. aasta sügisel suundusid rüüstavad germaani barbarid lõunasse üle Julia Alpide ja asusid elama Po jõe tasandikule. Sealt tegid nad rüüsteretke Lääne-Roomasse. 

Aastal 402 otsustas Rooma keiser kolida Ravennasse, mida oli kergem kaitsta. 

Nii sai Ravennast Lääne-Rooma pealinn kuni 476. aastani, mil Lääne-Rooma langes. 

See ajastu tähistas Ravenna kultuuri kuldaega. 

Selle jälgi võib leida näiteks suurepäraste mosaiikide näol, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 


Ravenna peamised vaatamisväärsused pärinevad peamiselt hilisest Rooma ja Bütsantsi perioodist, umbes aastatest 400–800 pKr. 

Linna külastatakse peamiselt mosaiikide pärast ning seal on ka mõned kõige suurejoonelisemad Bütsantsi kirikud ja muud vaatamisväärsused. 

Linna keskus on üsna moodne, kuna liitlaste pommitamine ja Mussolini fašistlik arhitektuur on toonud enamiku linna säilinud hoonetest sinna. 

Samas on seal ka kauneid vanu maju ja vapustavaid tänavavaateid. 

Vaatamisväärsused asuvad enamasti väga lähedal, kuid kesklinnast väljaspool on ka paar vaatamisväärsust kuhu on kõige parem jõuda rendirattaga aga sinna saab ka ühistranspordiga.

Ravenna mosaiike peetakse Euroopa kõige paremini säilinud ja suurimaks 1500. aasta vanuste mosaiikide kollektsiooniks. 

Mosaiike on seitsmes kirikus ja ühes kabelis. Väljastpoolt ei näe hooned eriti hämmastavad välja.

Mosaiigid loodi ajal, mil kirikud pidid seestpoolt muljetavaldavad olema. 

Kirikusse sisse astudes on tunne nagu kõnniks sisse ehtekarpi. 

Külastame paari kirikut, millest üks on kaheksanurkne San Vitale. Seal nägime mosaiike, mis kujutavad keiser Justinianust ja nagu ikka piiblilugusid. 

Sant’Apollinare Nuovo on ka üks parimaid mosaiikkunsti näiteid linnas. 

Pärast ühist ekskursiooni on selles väikelinnas aega ise valitud ja makstud lõunasöögiks.

Uudishimulikud said võimaluse suunduda Basilica di San Francescosse, sinna sisse astuda ja otsida apsiidi lõpust krüpti. 

Krüpti põrandat katab iidne mosaiik, mis on vee all. Hea õnne korral võite märgata selles peaaegu kuninglikus keskkonnas ujumas paari kuldkala. 

Ravenna on suursugune pika ajalooga linn. 

Ravenna suurim vaatamisväärsuste kogum asub San Vitale kiriku ümbruses, kus lisaks kirikule saab näha kuulsaid mosaiike, mausoleumi ning Museo Nazionale kaunist ikonograafiat, keraamikat ja kunsti. 

Basilica di San Vitale on 548. aastal valminud kirik ja selle varjualustes on linna kauneimad mosaiigid.

Mausoleo di Galla Placidia on Rooma keisri poolõele ehitatud mausoleum ja see on üks linna kauneimaid hooneid ning selle sees olevad mosaiigid on Ravenna vanimad.


Katedraal, Museo Arcivescovile ja Battistero Neoniano. 

Ravenna 18. sajandist pärit Duomo pole eriti tähelepanuväärne, kuid mosaiikide pärast tasub seda piirkonda külastada, mida saab näha kahes kaunis ümaras hoones kiriku kõrval. 

Museo Arcivescovile on vaadata Bütsantsi mosaiike ja ikoone. 

Battistero Neoniano on samuti koht oma mosaiikide pärast. Kui seda kohta külastada on hea teada, et see oli algselt Rooma saun mis 6. sajandil kabeliks muudeti. 

Basilica di Sant’Apollinare Nuovo on gooti basiilikastiilis kirik. See valmis algselt 6. sajandil ja on koduks Ravenna võib-olla kõige ilusamatele mosaiikidele. 

Teodorico mausoleum on ainus vaatamisväärsus väljaspool kesklinna. Sinna pääses kõige paremini jalgrattaga. See ümmargune kahekorruseline mausoleum valmis aastal 520.


Dante Alighieri ise, „Jumaliku komöödia“ autor, elas siin oma elu viimased kakskümmend aastat. 

Dante haud ja muuseum Tomba di Dante ja Museo Dantesco asuvad San Francesco kiriku kõrval. 

See on hea koht, mida saab tasuta külastada, et näha Dante Alighieri viimset puhkepaika, kes kirjutas 14. sajandil "Jumaliku komöödia". 

Dante Alighieri veetis oma viimased kaks aastakümmet linnas ja kirjutas suurema osa "Jumalikust komöödiast" Ravennas. 

Enne Ravennasse tulekut elas Dante pikka aega Firenzes, kust ta 1302. aastal pagendati. 

Firenze on sellest ajast peale kahetsenud poeedi pagendamist ja on patukahetsuse märgiks maksnud õlilambi eest, mis hauda valgustab kõik need sajandid ja teeb seda siiani. 

Hauakambris pole palju vaadata ja see asub hilisklassitsistlikus kabelis, millel on rahulik siseõu.

Paljud teised kunstnikud, näiteks George Byron, Gustav Klimt ja Oscar Wilde armusid samuti Ravenna linna. 

Pärastlõunal naaseme Cesenaticosse hotelli. Õhtusöök hotellis.


4. reisipäev. Urbino linn

Kaunis renessansiaegne linn Urbino on andnud Itaaliale suuri isiksusi: maalikunstnik Rafael või siis Raffaello ja arhitekt Bramante kes projekteeris Vatikani Püha Peetruse basiilika. 

Urbino linn on teada ka Moto GP mootorrattasõitjana tuntud Valentino Rossi sünnilinnana. 

Urbino linn asub rannikust veidi kaugemal ja võlgneb oma ilu Montefeltro hertsog Federicole. 

Ta oli kultuurne ja haritud mees, kellel oli isegi oma armee. Jälgi hertsogist, kes linna Itaalia kaardile tõi, võib leida kõikjalt piirkonnast. 

Hertsog oli üks Itaalia renessansi peamisi mõjutajaid kuid samal ajal valitses ta linna türanliku ehkki heldekäelise lähenemisega. 

Federico valitses linna ja selle ümbrust ning armastas antiikajastut. Ta lootis, et teda austatakse kui üht antiikaja keisrit. 

Federico oli hertsog, kes võitles ja võitis kõikjal, kuhu ta läks. Ta oli ka väga kultuurne ja tundis nii sõda kui ka retoorikat - teadmised olid tema silmis võim. 

Külastasime tohutut paleed, mis on praegu suhteliselt tühi. Seal näeme kunstnik Piero della Francesca kaunist maali. 

See kujutab hertsog Federicot koos oma pojaga raamatut lugemas. Raamat on teadmiste sümbol. 

Maal kujutab ka hertsogi omapärast nina, mis muutus – või õigemini deformeerus – oda läbistamisega tema kiivri ja parema silma hävitamisega. 

Või nagu kurjad keeled ütlevad nina vormis kirurg, kes eemaldas osa ninaluust, et hertsog parem välja näeks. 

Jah, Urbinol on palju lugusid! Hertsogi väike tööruum on ilus puitpaneelidega tuba, mille ehitasid tolle aja parimad puusepad. 






Paneelide intarsiamustrid on tõeliselt suurejoonelised. See on puidust mosaiigi tüüp, mis oli renessansiajal väga populaarne. 

Maalide inspiratsiooniks on kunstnikud nagu Piero della Francesca ja Botticelli. 

Pärast linna ajalukku sukeldumist oli aeg nautida omal valikul ja kulul lõunasööki. 

Linnas sai käidud veel kunstnik Rafaeli majamuuseumis, kus ta elas oma lapsepõlve esimesed 13. aastat. 

Kahjuks pildistada oli seal keelatud aga mõned klõpsud sai ikkagi kuulsa mehe majas tehtud.

Olgu siinkohal ära toodud majamuuseumis olev Rafaeli vast üks kuulsamaid töid tema tüdruksõbrast.

Kunstiala spetsialistid on väitnud, et pildil olev naine oli Rafaelile rohkem kui sõber. 

Seda fakti kinnitab naise juustesse lisatud väike ehe. 

Selle aja kohta erandlikuna on Rafaeil maalinud oma nime naise vasakule käele. 

Rafael ei abiellunud kunagi aga naistuttavaid oli tal olnud rohkelt. Rafael suri 36. aasta vanuselt. 

Nii see kui ka teised Rafaeli maalid majamuuseumis on originaalide koopiad. 



 
Rafaeli autoportree (koopia).


Peale Urbino linnaga tutvumist sõitsime bussiga tagasi hotelli ja nautisime õhtusööki.

Reis Urbino linna tuli eraldi reisikorraldajalt tellida. Hind 65 EUR/ reisija kohta.

Autokütuse hinnad Urbinos. 

Selline hinnatase oli kütuste hindadel pea igal pool kus ringi bussiga sõitsime. Mõnes tanklas oli nädalavahetusel kütuseliitri hind 10...15 senti odavam.  





5. reisipäev. Rimini turg, mereäärne Cattolica ja mäenõlval asuv Gradara loss

Täna nautisime Aadrimere ranniku vaateid sõites bussiga lõunasse. 





Fellini muuseum Riminis.






Oli laupäev ja lähedal asuvas Riminis oli turupäev. 

Tuleb nentida tõsiasja, et puuviljade hinnad on Soome toidupoodides 2x odavamad (nektariinid, viinamarjad, aprikoosid jne) kui seda on Itaalia toidupoodides või turgudel. 




Riminis sõidavad ka trollibussid. Sellised need on.


Ja trollibusside piletihinnad.


Riminis näeme Rooma Via Flaminiat, mis kulges Roomast Ariminumi, praeguse Riminini. 

Siin kohtub tee teise iidse Rooma teega, Via Emiliaga, mis pärineb aastast 187 eKr. 

Via Emilia kulgeb sirgelt, justkui joonlauaga joonistatud, ja ühendab Piacenzat ja Riminit. 

Seega on linn ajaloost läbi imbunud ja palju enamat kui lihtsalt rannakuurort. 

Rimini on olnud Itaaliale oluline juba mitu tuhat aastat. 

Linna on valitsenud roomlased, goodid, langobardid ja frangid. 

Linn sai vabaks omavalitsuseks 14. sajandil. 

See oli ka kuulsa Itaalia filmirežissööri Federico Fellini kodulinn. 

Teeme lühikese jalutuskäigu läbi värvika San Giuliano linnaosa, mis on Fellini lemmikkoht. 

Ületame vana silla umbes aastast 20 pKr, kui võimul oli Rooma keiser Tiberius. 

Sild oli kahjuks remondis.


Laupäeviti ja kolmapäeviti on ajaloolise keskuse väljakud täis üle 400 turuputka. 

Just sel põhjusel valisime külastuspäevaks laupäeva! Alati on midagi koju kaasa võtta. 

Riminist jätkame lõunasse ja ületame aeglaselt voolava Tavollo jõe, mis on Emilia Romagna ja Marche vaheline piir. 


Peatume lühidalt mereäärses Cattolica linnas, enne kui sõidame sisemaale väikesesse lossilinna Gradara, mis on tuntud oma keraamika poolest kus saame nautida tassi kohvi või klaasi veini. 





Lainetus on Cattolica rannas tugevam kui Cesenatico rannas. 

Cesenatico rannas on Aadria meri madalam kui mujal ehk 30. meetrit ja seetõttu lainetus peaaegu puudub. 

Cattolica lähedal on meri sügavam. Giidi jutu järgi on avamere sügavus seal kuni 300. meetrit. 

Sellest omapärast tingituna on lainetus Cattolica rannas ka suurem ja kõrgem.


Bussisõit Riminist Cattolica linna mööda rannateed on nauditav igas mõttes.

Tee ise on sirge tee, millel sõites on kogu aeg näha Aadria mere ranna liivarand oma tuhandete päikesevarjude ja lamamistoolidega. 

Rannapromenaad on palistatud kümnente ja kümnete uhkete ja vähemuhkemate hotellidega. 

Tuleb tunnistada, et 1980- 1990-ndate selle piirkonna kuldaeg puhkajaid silmas pidades on läbi juba ammu. 

Jäänud on sellest ajast vaid mälestus, kui toimusid sealsetes kuurortlinnades suurejoonelised peod.

Nüüdseks on puhkajad avastanud enda jaoks ka teised kuurortid Hispaanias, Prantusmaal, Horvaatias. 

Cattolica linna rand.

Pärastlõunal naaseme hotelli õhtust sööma. 


6. reisipäev. San Marino Vabariik ja muljetavaldav kindlustatud linn San Leo

Alustame päeva külastades väikest San Leo linna, mida itaalia kirjanik Umberto Eco nimetas Itaalia kauneimaks linnaks. 

Meie reisibuss tuli jätta kindlusest eemale ja sealt edasi viis meid juba väiksem kohalik buss eraldi tasu eest. 

Õnneks viis see väikebuss meie grupi kohe üles mäkke San Leo kindlusesse. Sinna jalgsi minek on omaette ettevõtmine ja väsitav tegevus. 

Samuti tõi seesama väikebuss meie grupi mäe ostsast s.t kindluse juurest alla San Leo kesklinna ning sealt edasi meie turismibussi lähedale parklasse. Ütleme nii, et saime täisteenuse osaliseks.

Kindlust ise saab vaatama minna, kui osta kohapeal 11 eur maksev pilet kohapeal. 




Kindluse keldris oli kunagi vangla. Seal näeb palju igasugu omaaegseid piinamisriistasid.



Vangla keldrites on vaadata omaaegsed vangla kambrid selleaegse inventariga. 

San Leo keskaegne linn. Kui kindlus on mäe otsas siis linn ise on madalamal tasandil. 

Alljärgnev pilt on tehtud kindlusest vaatega alla vanalinna poole. 





San Leo kandis algselt nime Mons Feretrius ja selle asutasid vanad roomlased. 

San Leo linn sai oma praeguse nime kiviraidur Leone järgi. 

Tema sõber Marinus asutas lähedal asuva San Marino linna. 

Nad mõlemad olid põgenenud Dalmaatsiast, praegusest Horvaatiast, keiser Diocletianuse kristlaste tagakiusamise eest. 

Leone asus elama Mons Feretiuse linna, kus oli aastate jooksul olnud palju valitsejaid. 

Seda olid valitsenud roomlased, bütsantslased ja langobardid ning linn on Itaalia keerulise ajaloo jooksul edasi antud ühelt oluliselt aadliperekonnalt teisele. 

Ajaloolise keskusesse jõudmiseks tuleb järgida ühte teed, mis on otse kaljusse raiutud. 

Linn oli kunagi sõjaväebaas ja külastajaid köidab sageli selle suur ja muljetavaldav kindlus, mis asub strateegiliselt heas kohas. 

Kindlus pärineb umbes 6. sajandil toimunud Bütsantsi-gooti lahingutest ja asub 500. meetri kõrgusel merepinnast.



San Marino vabariik. 

Nüüd lahkusime Itaaliast ja sõitsime San Marinosse, mis on Euroopa suuruselt kolmas riik. 

See on iseseisev vabariik, tuntud ka kui La Serenissima Repubblica di San Marino. 

Kauni nimega riik on vaid 61 km2 suurune ja asub 800. meetri kõrgusel merepinnast. 

Pärast Dalmaatsiast põgenemist asus Marinus elama Monte Titano tippu, kus ta rajas kloostri. 

Piirkond kuulutas end algusest peale iseseisvaks ja hoolimata paljudest katsetest allutada väikeriik teiste võimule on see alati oma kaarte õigesti mänginud ning San Marino on jäänud iseseisvaks riigiks Itaalia keskel. 

Isegi kui Itaalia rahvuskangelane Garibaldi üritas aastatel 1860–1870 Itaaliat ühendada, suutis San Marino siiski oma positsiooni säilitada. 

Autovaba linn pakub suurepäraseid vaateid Aadria mere rannikule. 

Linnas ringi jalutamine on suurepärane kogemus. Järsud tänavad looklevad läbi kaljude ja linnas ringi jalutades võime näha isegi San Marino enda armee peeneid vormirõivaid. 

Linnas valitseb eriline atmosfäär. 

Jalutame ringi selles väikeses riigis ja kuuleme, kuidas seda juhitakse ning mis tunne on elada liliputite riigis, mille margid on tuttavad kõigile, kes on kunagi margidest huvitatud olnud. 

Kas teadsite, et San Marinos on kõik alates oma telekompaniist ja jalgpalliliigast kuni oma euromüntideni? 

Meil ​​oli piisavalt aega linnaga tutvuda enne rannikul asuvasse hotelli naasmist. Nautida tassi kohvi ja kohalikku Torta Titano kooki. 



Vaade San Marino kunagisele teatrile.



Riigi valitsusmaja valvurid. Nimetatakse seda maja ka kaptenite majaks. 

Riiki valitsevad 6. kuud järjest kaks n.n kaptenit. 

Peale selle tähtaja möödumist valitakse uued kaptenid riiki valitsema. Selline huvitav riigi valitsemise kord siis. 


See on suurepärane ja unine keskaegne linn, mitmes mõttes täielik vastand lähedal asuvale sagivale San Marinole, kus veetsime ülejäänud aja päevast. 




Keskajal San Marinos inimesed kes nõiaks kohtu poolt kuulutati mitte ei hukatud riigis, sest see oleks selle ajastu tõdemuste järgi tähendanud halba õnne linnaelanikele, vaid nad lihtsalt lükati üle linnamüüri alla kuristikku. Ellu ei jäänud need vaesed hinged mitte mingil juhul.

Selline kohtuotsuse täideviimine toimus San Marinos tollel ajal.  







Vaade reisibusside parklale. 

Paremal on näha klaasist hoonet, mis on lift millega saab kergema vaevaga järgmisele tasandile. 

San Marinos ringi jalutades näete te linna kitsastel tänavatel kümnet kaupa kingapoode, suveniiride poode, poode kus müüakse käekotte ja nahkehistööd, kohvikuid ja teisi toitlustusasutusi. 

Tasub märkida, et eurode eest sularahas ostes saate te vahetusrahana tagasi San Marino euro münte. 


Millegil seni seletamatul põhjusel on San Marinos kümneid õhkrelvi ja varustust müüvaid poode. 

Neid poode jagub pea igale tänavale. Kõik nad müüvad pea ühtede ja samade tootjate õhkrelvi. 




Igaüks kes soovis sai omale sellise samurai mõõga osta. 

Lennukisse sellist eset viia poleks just väga ratsionaalne mõte olnud. Kuid vaadata ja katsuda kohepeal sellist toodet oli huvitav kogemus. 


San Marino tulirelvade ostmise ja omamise seadus on giidi jutu järgi San Marino kodanikele väga lihtsaks tehtud. Itaalia kodanikud aga sellest lihtusest mingit kasu ei saa, sest Itaalia tulirelvade seadus on rangem kui San Marino oma.

San Marino kodanikuks on väga raske saada ja seda isegi Itaalia kodakondsust omaval isikul. 

Õhtusöögi sööme jällegi hotelli restoranis.


7. reisipäev. Vaba päev

Kuus pikka reisipäeva on möödunud kui tuul lagedal väljal. 

Nüüd siis vaba päev, mis täiesti enda ideede järgi sisustatav elik on meie endi seikluste päev. 

Reisijuht jagas soovitusi teha üks ühine ekskursioon mõnda lähedalasuvasse linna, kus osalemine on täiesti vabatahtlik. 

Samuti oli võimalik lihtsalt ilusat päikesepaistelist ilma nautida, päevitada, ujuda Aadria meres. 

Ise võtsin mõned viljakad tunnid hotelli lähedal rannas päikest ja käisin meres ujumas. Päev kui kuhugi polnud kiiret ja sai lihtsalt rannas peesitada päikese käes. 


Päikesevarju ja kahe lamamistooli rent rannas maksis hotellist saadud soodushinda kasutades 18 eur/ päev. 

Ilma soodustustuseta oli sellise varustustuse rent ca 25 eur/ päev.

Itaalia riik on suurema osa Aadria mereäärsetest liivarandadest kohalikele ettevõtjatele edasi rentinud. 

Rannas saab tavaliselt päikesevarju ja toolide rendi sealsamas asuvas baaris ära maksta. Hinna sisse kuulub WC, duzzi ja riietuskabiini kasutus. 

Kui päikesevarju rentida ei soovi siis saab ka muidugi oma rätiku kuhugi liivale maha panna ja päikest võtta. Seda ei keela keegi.

Päikesesirmide ja toolide vahel on ka n.n tasuta rannaalad kus päikesevarjusid ja toole ei ole. Need alad on kõigile tasuta kasutamiseks. 

Suvehooaeg Aadria mere rannal kestab 15. juunist kuni 15. septembrini. Sellel ajal on ka vetelpääste teenistus rannas olemas. 


8. reisipäev. Bologna - Helsingi Vantaa lennuväli

Äratus oli sel korral kell 04.30, sest hotelli restoranis serveeriti meile hommisöök kell 05.00.

Kell 09.40 tagasilennuga Bologna lennuväljalt Helsingisse Vantaa lennuväljale. 


Kokkuvõtteks.

Seekordne Itaalia reis tuleb lugeda igati kordaläinuks. Oli mõnusalt soe ilm kõigil reisipäevadel. 

Itaalias püsis kuiv ja kuum ilm maikuust kuni meie tulekuni. 

Vaid kahel päeval meie reisi ajal ja sedagi öösel sadas paduvihma äikesega. 

Reisigrupis oli 28 reisihuvilist. Vaatamist oli sihtkohtades palju. 

Hotell oli keskmisel tasemel. Hommiku ja õhtusöögid hea valikuga. 

Hotelli taset näitab seegi, et hommikul omlett ja praemuna valmistati kohapeal igale külastajale personaalselt. Omlett siis just sellise täidisega nii kui sööja seda soovis.

Huvitavaid UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvaid sihtkohti oli sel korral uskumatult palju- 4. 

Meie rühmas oli endine UNESCO maailmapärandiga Soomes tegelenud töötaja. 

Tema jutud UNESCO teemal olid väga väga huvitavad ja teadmisi sel teemal andvad. 


Viited toimunud reisidele: