2. juuli 2021

Mikkeli muuseumi püsiekspositsioon ja Hispaania kunstniku Zuloaga maailinäitus "Hispaania hing". 2021.

Hispaania kunstis on Ignacio Zuloagal (1870–1945) eriline koht, tema looming peegeldab Hispaania 20. sajandi alguse valusaid identiteediotsinguid, murdelisi poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi ning samas säilitab ja arendab edasi hispaania maalikoolkonna traditsioone. 

Baskimaa kunstnike dünastiast pärit Zuloaga õppis kunsti Pariisi vabaakadeemiates, kuid oma peamisteks eeskujudeks pidas hispaania vanu meistreid, kelle pärandi mõju on tunda tema mitmes teoses. 

Pariisis veedetud aastate jooksul kuulus ta uuenduslike kunstnike ringkonda ning oli sõber Paul Gauguini, Henri de Toulouse-Lautreci, Maurice Denis’, Auguste Rodini, Maxime Dethomas’ ja paljude teiste kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma tegelastega ning tegi edukat rahvusvahelist karjääri (Zuloaga näitused toimusid Pariisis, Londonis, Veneetsias, Dresdenis, Roomas, New Yorgis, Méxicos, Buenos Aireses, Moskvas, Peterburis jm). 

Pärast Pariisi-perioodi suundus ta tagasi Hispaaniasse, pühendudes traditsioonilise elulaadi jäädvustusele uueks koduks saanud Kastiilias. Kuigi Zuloaga laialdase tunnustuse ja suure edu tagasid talle arvukad mõjukate kaasaegsete, Hispaania ja Ameerika eliidi esindusportreed, keskendub käesolev näitus kunstniku enda jaoks olulistele teemadele. 

Kodusõja jõhkrate koleduste järel Hispaania vaimsuse tunnetamine ja identiteediotsingud väljendusid Zuloaga hispaania suurkujude portreesarjas, milles kujutatu iseloomu ja vaimset maailma väljendavad võrdse jõulisusega nii inimeste enda ilmed ja poosid kui ka neid ümbritsev maastik. Hispaania 20. sajandi mõjukaim helilooja Manuel de Falla, filosoof ja kirjanik Azorin, legendaarne härjavõitleja Belmonte – nendesse portreedesse pole koondatud mitte ainult ühe konkreetse inimese välimus, vaid terve ajastu vaimsus. 

Traditsioonid, mida Zuloaga püüab oma maalidel jäädvustada on paljuski seotud härjavõitluse ja flamenkotantsuga, toreadoorid ja veetlevad naised esinevad tema loomingus arvukalt. Hispaania pärandi hoidmisel ja selle mõtestamisel olid Zuloagale äärmiselt olulised ka maastikumaalid, mida ta nimetas oma autoportreedeks. 

Näeme nendel Kastiilia loodusele iseloomulikke kõrbe-kollaste ja luitunud tumeroheliste toonide koosmõju eresinise päikeselise taeva või süngelt dramaatiliste äikesepilvedega. Maastikuga sulanduvad kokku ka selle maaga kokku kuuluvad inimesed – rändurid, kerjused, talupojad, mille mõjusaimaid näiteid on „Naised Sepúlvedas“. 

Ignacio Zuloaga roll Hispaania kultuuris ei piirdu vaid tema enda kunstipärandiga. Ta oli üks aktiivsemaid muinsuskaitseaktiviste ning samuti pühendunud kunstikoguja. Zuloaga kollektsiooni tuumiku moodustasid hispaania vanade meistrite teosed ja arvukas keskaegse kunsti kogu – pühapildid, skulptuurid, esemed. 

Oma kogu põhjal rajas kunstnik eramuuseumi, mis oli kõigile huvilistele avatud ta kodulinnas Zumaias. Osa sellest kogust on esindatud ka näitusel. Peale selle oli hispaania traditsioonide hoidmisel talle tähtis ka hispaania maalikoolkonna uurimine ja populariseerimine. 

Temast kujunes mõjukas kunstiekspert, eriti mis puudutas Francisco Goya ja El Greco loomingut. Paljud Zuloaga atributsioonid määravad kuni tänapäevani Goya kunstiteoste ringi. Goya ja El Greco teosed kuulusid ka Zuloaga kollektsiooni, kuid tänapäeval kuuluvad need mitmesse era- ja muuseumikogusse.


Tekst Mikkeli muuseumi kodulehelt. 

Kuraatorid: Carlos Alonso Pérez-Fajardo (Ignacio Zuloaga muuseum, Pedraza), Aleksandra Murre 

Näitus on koostatud koostöös Pedrazas asuva Ignacio Zuloaga muuseumiga, mille asutajaks on kunstniku lapselaps Maria Rosa Suárez Zuloaga ja mis asub Pedraza kindluses, mis oli kunstniku ja tema pere koduks alates 1920. aastate lõpust. 

Näitusele on teoseid laenanud Reina Sofia muuseum, Bilbao kunstimuuseum, Zuloaga muuseum Segovias ja mitmed Hispaania erakogud. Näitus toimub koostöös Ignacio Zuloaga muuseumi ja Hispaania suursaatkonnaga.


Näitusel on välja pandud valik Ignacio Zuloaga maale. Maale ei ole küll palju aga need teosed kajastavad ehedalt tolle aja hispaania maalikunsti. Ilus kunstielamus on garanteeritud. 

Pilte näituselt saab vaadata siit

Mõned pildid  Ignacio Zuloaga näituselt ja Johannes Mikkeli kunstinäituselt muuseumihoone II korruselt.











Johannes Mikkel oli 20. sajandi teise poole Eesti üks mitmekülgsemaid ja laiahaardelisemaid kunstikogujaid. 

Mikkel sündis 26. oktoobril 1907. aastal Tartumaal Mäksa vallas kaupmehe perekonnas. Kunstihuvi tekkis tal Tartus kommertskoolis ja tehnikagümnaasiumis õppides. Tartu Ülikoolis kuulas ta filosoofia, kirjandus- ja kunstiajaloo ning rahvaluule loenguid. 

Kunsti kogumist alustas Mikkel kahe maailmasõja vahelistel aastatel, mis oli vähevarakale õpilasele ja tudengile soodus aeg – antikvariaadid olid täis laostunud balti ja vene aadlike kunstiteoseid. 

Mikkelil õnnestus soetada väärtuslik raamatukogu, umbes 360 lehte vana graafikat (Albrecht Dürer, Martin Schongauer, Marcantonio Raimondi, Rembrandt jt) ning hulk hinnalisi maale. Kahjuks hävis see väärtuslik kollektsioon sõjatules. 

1944. aastal siirdus Mikkel Tartust Tallinna. Kuni pensionile jäämiseni 1978. aastal töötas ta erinevate kaupluste juhatajana (Väike-Karja tänava komisjonikauplus Heli, Mööbel). 

Samal ajal jätkus huvi kunsti kogumise vastu. Mikkel külastas antikvariaate Leningradis, Moskvas, tema teekond viis Kiievisse, Thbilisisse, isegi Kesk-Aasiasse. 

Vana graafika ja maali kõrval tõusis uudsena tähelepanu keskmesse ka 18. sajandi Hiina, Vene ja Lääne-Euroopa portselan ja keraamika. 

Kunstiteoseid omandades pole Johannes Mikkel taotlenud mingit erilist süsteemi ega spetsialiseerunud kitsamale alale. Tema head kogujavaistu on juhtinud intuitsioon, eruditsioon ja eriti entusiasm.

Tekst Johannes Mikkeli muuseumi kodulehelt.


Edasi vaatame mõningaid pilte Johannes Mikkeli kunstikogust. Kõik pildid väljapanekust.





















KUMU: Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945

Püsinäitus tutvustab siinset vanemat kunsti Eesti mitmerahvuselise ajaloo taustal, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. 


Fookuses on kunsti roll ühiskonnas ning selle mõju eri kogukondade enesekuvandile. Näitusel tõusevad omaette teemadena esile baltisaksa ja eesti visuaalkultuuri seosed, piltide tähendus noores Eesti rahvusriigis, unistused moodsast elust, naiskunstnike hääl, vaikiva ajastu ja sõjaaja kunst ning kohalike identiteedimaastike kujunemise lugu. 

Kõrge kunsti kõrval uuritakse harrastajate, hariduse, tarbegraafika ja disaini mõju visuaalsele identiteediloomele.

Tekst KUMU püsinäituse kodulehelt.


 KUMU 3. korruse A- tiivas on avatud uus püsiekspositsioon "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945"

Meeldivaks tuleb lugeda nii teoste väljapanek, kui näituse koostamise printsiibid ning näituse ülesehitus.

Vaatamist jagub ja tundus vähemalt peale esmakordset uue püsiekspositsiooniga tutvumist, et sellest ühest korrast jäi väheks...

Välja on pandud eesti, baltisaksa kui vene kunsti kullafondi kuuluvate maalikunstnike töid. 


Heidame siis pilgu pildistatud maalidele. Teoseid on püsinäitusel palju ja pildistasin vaid mõningaid töid.

Kõigi ülesvõetud piltidega saab tutvuda selle lingi kaudu.
















Marie Underi portree. 






KUMU: Janis Rozentāls. Elutants. 2021.

Janis Rozentāls (1866–1916) oli 19.–20. sajandi vahetuse populaarseim ja mitmekülgseim läti kunstnik, kelle looming alates argistest rahvaelu stseenidest kuni sümbolistlike visioonideni tuuakse esmakordselt Eesti vaatajani suurel ülevaatenäitusel, kus ajastu vaim sulandub kunstniku elutantsuga. 

Näitus toimub koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga ja on korraldatud kunstniku 155. sünniaastapäeva puhul.

Kodumaal peetakse Rozentālsi üheks oma aja mõjukamaks kultuuritegelaseks, kes nii oma loomingu kui ka kunstikriitiliste ja -teoreetiliste kirjutistega tõi Läti ja Baltimaade kunstiväljale Lääne-Euroopa uuemad kunstisuunad – impressionismi, juugendi ja sümbolismi. 

Värsketele tuultele avatud kunstnikuna püüdis ta oma teostes alati ühendada rahvusliku ärkamisaja ideaalid euroopalike moevooludega. Rozentāls oli erakordne looja, kes aitas tõsta Läti kujutava kunsti võrdväärsele tasemele kunstiloomega Euroopa silmapaistvates keskustes. 

Ta lõi teoseid väga erinevates žanrites, alates igapäevaelu kujutavatest stseenidest, portreedest ja maastikumaalidest kuni sakraalsete maalide ning läti folkloorist ja rahvusvahelisest sümbolismist inspireeritud fantaasiapiltideni. 

Lisaks leiab tema mitmekülgsest pärandist graafilisi lehti, tarbekunsti näiteid ja suurepäraseid fotosid. Rozentālsi enda sõnul oli kunstilise tegevuse üks kõrghetki loomise rõõm, ja seda rõõmu on tunda kogu tema loomingus. 

Janis Rozentāls sündis Kuramaal Salduses külasepa peres. Andeka ja sihikindla noormehena pääses ta õppima Peterburi Keiserlikku Kunstiakadeemiasse ja omandas professionaalse kunstihariduse.

Õpingute ajal tegutses ta aktiivse liikmena läti kunstitudengite rühmituses Rūķis (Päkapikk), kuhu kuulusid paljud hilisemad Läti kunsti suurkujud, sealhulgas Vilhelms Purvītis, Johann Walter ja Rihards Zariņš. 

Esimest korda astus Rozentāls kodupubliku ette 1896. aastal Riias toimunud esimesel Läti kunsti näitusel. 

Väljapanekul eksponeeritud diplomitööga „Kirikulised (Pärast jumalateenistust)“ (1894) võitis ta kohe ka läti rahva südame. 

1901. aastal kolis Rozentāls Riiga, kus temast sai üks peamisi kohaliku kultuurielu kujundajaid ja kogu Läänemere regiooni kunstimaastiku moderniseerijaid. 

Riias kohtus Rozentāls ka oma tulevase abikaasa, soome lauljanna Elli Forsselliga ning lõi tihedad sidemed Soome ja sealse kunstieluga.

Tekst KUMU kodulehelt Janis Rozentālsi näituse tutvustuselt.
 

Janis Rozentālsi maalinäitus KUMU 2. korruse saalis on omaette teetähis Läti maalikunsti tutvustamisel Eesti Vabariigis. 

Suurepärane näitus, kus maalidelt peegelduvad nii armastus, hellus, hoitus kui emotsioonid. 

Harukordne võimalus tutvuda ja nautida Läti ühe kuulsama maalikunstniku töid meie koduses Eestis. 

Kindel soovitus näituse kohta: külastada!

Mõned pildid näituselt. 

Alustades kahe autoporteega ja Janis Rozentālsi kuulsama tööga "Kirikulised" 1894. aastast.



 

 Veel mõned ülesvõtted näituselt. 










Kogu pildimaterjal on nähtav siit, mis ma näitusesaalis pildistasin.