19-aastasena sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeemiasse.
Esialgu tal see ei õnnestunud, kuna ta ei tundnud klassikalise joonistamise saladusi, sest enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale.
Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi. Viimase soovitusel võeti Repin kaks kuud hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks.
Esimese kursuse lõpus sai ta maali "Jeremia leinab Jeruusalemma varemetel" eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks.
Akadeemia diplomitööks maalis Repin evangeeliumiainelise "Kristus äratab Jairuse tütre" (1871) ja suure vene rahva elu käsitleva kompositsiooni "Burlakid Volgal" (1870–1873).
Esimese eest pälvis noor kunstnik suure kuldmedali ning võimaluse sõita akadeemia stipendiaadina Euroopasse. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. "Burlakid Volgal" eksponeeriti 1873. aasta maailmanäitusel Viinis.
Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Ševtsovaga.
1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis.
Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tšugujivisse, seejärel asus elama Moskvasse.
Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredvižnikute juhtfiguur.
Kunstnik nägi oma missiooni Venemaa kaasaegse tegelikkuse ja ajaloo kujutamises. Suure hulga portreede kõrval kujunesid tema selle perioodi tähtsaimateks teemadeks rahva elu ja revolutsionääride saatus.
Juba kodukandis viibides oli ta teinud esimesed eskiisid kompositsioonile "Ristikäik tammesalus" (1877), mille kallal kunstnik töötas pea kogu elu.
Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.
Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredvižnikutest.
Ta tuli küll 1888. aastal tagasi, kuid lahkus ühingust lõplikult 1890. aastal. Ta süüdistas ühingut bürokraatias ega suutnud nõustuda uuendustega põhikirjas.
1891. aastal reisis Repin Jasnaja Poljanasse, et joonistada Lev Tolstoid ja tema peret. Selle töö tulemusena valmis terve seeria suure vene kirjaniku portreemaale ja -joonistusi.
Alates 1893. aastast töötas Repin Peterburi Kunstiakadeemias nii professori kui ka direktorina.
1899. aastal abiellus Repin fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud Natalia Nordmanniga (1863–1914) ning rajas Soome Kuokkalasse (praegune Repino Venemaa Leningradi oblastis), mitte kaugele Peterburi linnast ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus.
Kunstnik tegeles seal nii maalikunsti kui ka graafikaga, kirjutas oma memuaarid "Kauge, kuid lähedane" (eesti keeles 1963), esines ajakirjanduses publitsisti ja ühiskonnategelasena ning jätkas õpetamist Peterburi Kunstiakadeemias.
13. aprillil 1918 suleti Venemaa ja Soome vaheline piir ning neli aastat varem lesestunud kunstnik sattus kodust lahkumata elama välismaale. Tema Vene pankades olnud varad natsionaliseeriti, mistõttu kunstnik oli sunnitud asuma korraldama näitusi ja müüma oma töid.
Nüüd sõlmis Repin tihedamad kontaktid soome kunstielu ja kunstnikkonnaga. Esimene Repini näitus Soomes toimus juba 1918. aastal Helsingis Strindbergi salongis.
Soome Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise puhul kinkis Repin Soome Kunstiühingule seitse enda ja 23 teiste vene kunstnike teost, mis anti edasi Ateneumi muuseumile ja mis panid aluse Soome Rahvusgalerii vene kunsti kogule.
1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Nõukogude Venemaal kui ka Soomes, Rootsis, Ameerikas, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias.
Teda autasustati Valge Roosi ordeni II järguga.
Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani.
Ilja Repin suri 29. septembril 1930 Kuokkalas ning sinna on ta ka maetud.
1940. aastal avati Kuokkalas kunstniku kodu tema memoriaalmuuseumina. (teksti algallikas Wikipedia)
---------------------------------------------------------------------
Peale Ilja Repini elulookirjeldust asume näituse külastusel nähtu ja kogetud kunstliste elamuste juurde.
Näitust Ateneumis valmistati ette ca 20. aastat.
Pole kuulnud et nii pikalt oleks mõnda kunstinäitust ette valmistatud ja koostatud. Kuid kogu see vaev ja aeg tasus end kuhjaga ära. Näitus on võimas!
Pileteid sobival ajal näituse külastamiseks oli vaja ettetellimuse kaudu osta umbes üks kuu enne näituse külastust.
Hea veel üldse, et augustikuu lõpuks pileti sain. Näitus suletakse just augustikuu viimastel päevadel.
Seoses koroonapiirangutega elavas järjekorras enam augustikuu teises pooles ei müüdudki.
Kümmekond minutit ootamist, piletikontroll ja pääs Ilja Repini näitusele oli Ateneumis minu jaoks avatud.
Näituse külastajaid oli parasjagu.
Külastajaid lasti näitust vaatama jao kaupa. Nii jäi piisavalt ruumi, et maale lähemalt vaadata ja pildistada. Näituse vaatamise korraldus oli väga asjalikult organiseeritud. Ei mingit tunglemist.
Näitusel nähtut siinkohal kirjasõnaga edasi anda pole võimalik. See-eest vaid vahetu näituse külastus annab kordumatu elamuse Ilja Repini kunstiloomingust.
Välja oli pandud põhiliselt Ilja Repini maale kuid oli ka tema joonistusi ühes saalis näha.
Kõige enam vast avaldasid mulle näitusel muljet suureformaadilised maalid ja ka muidugi porteed.
Näiteks tsaar Aleksander III koos pühade veetjatega.
Silma järgi võib selle maali suuruseks olla ca 4x5m.
Maal on näitusele toodud Tretjakovi galeriist. Omaette vaatamisväärsus on selle suure maali raam oma kaunistustega (alljärgneval pildil).
Palju oli näha Ilja Repin maalinud portreid Venemaa kuulsatest inimestest: kirjanikest, tsaari perekonna ja õukonna liikmetest, heliloojatest, kunstnikest, näitlejatest jne.
Kuid oli ka lihtinimestest just sellistena kui nad sellel ajal elasid. Vaeselt.
Järgneval maalil on kujutatud tüdruk- kalapüüdja.
Kuntsnik on püüdnud ja see on tal õnnestunud väga loomutruult ja ilustamata edasi anda tolle aja olustikku ja elu Venemaal.
Vaesusele ja kurnatusele tolleaegses Vene tsaaririigis viitab ka järgnev maal "Burlakid Volga jõel".
Maali seletuses on kirjas, et laeva vedajaid jõel oli tegelikult rohkem aga Ilja Repin keskendus just nende väheste vedajate kujutamisele oma maalil.
Maalidel on Ilja Repin maailinud oma lapsi eri vanuses, tema esimest abikaasat ja teist abikaasat kui ta elas juba Kokkolas, Soomes.
Väljapanekul on näha ka mitmeid Ilja Repini autoportreid.
Järgnevaks kohaks kus Ilja Repini maale saab näha oma täise ilus ja hiilguses on Pariis.
Mõnede maalide järel on pildina ära toodud maali pealkiri koos andmetega.
Järgneval pildil on näha kaks noormeest valmistumas eksamiteks.
Esiplaanil oleva noormehel on jalas ruudulised püksid ja need on maalitud nii täpselt, et ütleks et tegu on fotoga.
Pilt ei anna edasi kogu maali detailirohkust ja täpsust aga see maal on just nende poolest erakordne.
