Marsruudiks sai valitud Ruukinranta - Servinneimi elik siis teisiti öelduna jalgrattaga sõites Laajalahti poolt Odaniemi poole mööda mereäärset jalgrattarada ja siis tagasi.
Nimetatud marsruudi jalgrattatee oli heas korras, kohatiste veelompidega küll varjulistes kohtades aga muidu täiesti läbitav jalgrattaga ja muidugi ka jalgsi.
Ilusat, suvist Soome loodust koos linnulauluga jagus tervele teele, mida täna läbi sõitsin.
Ruukinranta paadisadama pildid kõigepealt ja siis edasi pildid kohtadest millised jalgrattateele jäid.
Nii mõnigi siiani veel kaldal seisev paat ei leiagi teed sellel suvel vette ja nii mõnigi paat oli ka müügis.
Osade müügis olevate paatide hinnad olid ka sadama kuulutuste tahvlile üles riputatud, kuid küsitav hind näiteks ühe paadi eest (4 inimesele kajutiga paat) 24 000 eur ei kutsunud küll paadiomanikuks saama.
Edasi tuli ette mööda jalgrattateed sõites Villa Elfvik, kus praegu asub ja toimetab Espoo kohalik loodusmaja.
Villa Elfvik ise kuulub praegu Espoo linnale ja on ka linna rahaliste vahenditega taastatud endisel kujul.
Koht, mida kõik soovijad saavad vabalt külastada.
Väga armas kohake mere lähedal, keset suvist linnulaulu ja suhtelist vaikust. Vaikusehetki häirib vaid villa lähedusest mööda minev maantee Kehä I.
Keset kultuurheinamaad oli üks vana hoburandaal justkui mälestuseks kivi peale asetatud- ausambana omaaegsetele põlluharijatele.
Pilliroostikus askeldasid ringi lihaveised, millised olid sinna toodud Espoo linnavalituses poolt.
Jalgrattatee oli looduse poolt kujundatud justkui alleena.
Pildil vasakus servas on näha kauguses linnuvaatlustorn, milline leidis linnuvaatlejate poolt päris vilkalt kasutust.
Teadetetahvleid jagus igale poole jalgrattatee äärde, kust sai siis päris ammendava info loomade ja lindude kohta, kes antud alal elavad.
Järgneva okstest tehtud aiaga koha eesmärk jäigi mulle arusaamatuks aga omapära oli sel ehitusel küll.
Teisepool jalgrattateed asus Odaniemi teaduspargi üks ehitistest- Open Innovation House. Üks paljudest sellistest.
Luik oma järeltuleva põlvega puhkehetkel. Täpsemalt öeldes puhkasid luige tibukesed mõnusasti päiksesesoojas.
Et mitte luike oma toimingutes segada siis väga lähedale ma seetõttu ei hakanud neile minemagi ja tegin pildid kaugusest.
Väga sile graniit, millist ma ise esimest korda oma silmaga nägin. Loodusjõud on jääajal ikka imesid loonud.
Hea koht mõtisklemiseks elu üle Maal ja enda koha ning tegemiste üle siin päikese all.
Siledal kaljul kasvasid ka mõned lillekesed. Visa kasvuga need lilled olid aga siiski nad eksisteerisid läbi raskuste ja isegi õitsesid.
Nüüd tõuseb esile küsimus, et millal saab minu järgmist lühikest reisikirja lugeda?