Sõit viis kohe Läänemaa kõige- kõige lõunapoolsemasse kanti, milline vanade kaartide järgi Karuse kihelkonda kuulub. Hanila kihelkonna piir jääb vaid paari kilomeetri kaugusele. Kõike seda saab nii täpselt kirjeldada, sest vastavad sildid on teeääres kõigile ju kenasti nähtavale pandud kohalike teemeistrite poolt.
Teedest veel niipalju, et uskumatu tegu sai sellel aastal teoks vähemasti minu jaoks. Nimelt kaeti kümme kilomeetrit kruusateed asfaltkattega ja seda tehti just Lõuna- Läänemaa kõige kaugemas kohas. Nüüd siis Risti - Virtsu maanteelt maha keerates saab sõita nii, et "tolmusaba" autol taga ei olegi.
Külast endast kah. Ei taha siinjuures kasutada sõna kolkaküla. Nii kehvad need seisud ka ei ole kui külas naabriteks on rida asjalike ja väga ettevõtlike inimesi, kuntsnike, suurettevõtjaid jne. Seda sama saab õnneks ka naaberküla asukate koha öelda.
Peaaegu oleks unustanud sellest suures teeehituse kirjutamise joovastuses....
Muidugi etendati meie külas seesuvi Karl Ristikivi suvelavastust ja seda kohe päris mitmel korral. Kuuldavasti oli kena etendus ja pealtvaatajad olla rahule jäänud. Läbi raskuste ja vaeva see etendus sündis, kuid ära need plaanitud teatrimängud siis ka tehti. Olgu siis see teatrisündmus siis siinjuures ära nimetatud.
Nii et kõik ei ole mitte veel ka kaugemates külades kadunud. Tõsi inimesed on kadunud. Ikka need inimesed, kes aastaringselt külas elasid ja neid on ikka väga väheks jäänud. Praegust elu-olu vaadates võib öelda et jäädavalt on inimesed maalt lahkunud linnadesse ja ka välismaale elama. Sellest on küll tuliselt kahju.
15...20 aastat tagasi oli domineerivaks külas(-des) ühe- kahe lehma pidamine ja lisaks talus kõik muud pudulojused. Nüüdseks on selline omaaegne traditsiooniline tegevus ja eluvorm jäädavalt kadunud vähemalt kõneksolevas külas ja asendunud turismi, konverentsi ja spordikeskuste arendustegevusega. Külades pole sageli mitte ühtegi lehmapidajat enam alles.
Ettevõtlikud inimesed on sageli kokku ostnud külades mitmed talumaad korraga ja arendavad seal oma ideid turismindusega edasi. Hanila valla kodulehe detailplaneeringuid vaadates hakkab silma ka rannaäärsetele aladele eramajade ehitusprojekte Laelatu- Puhtu loodukaitsealaga külgnevas Rame külas.
Igati positiivne, et ka maale kaugematesse paikadesse linnadest vaadatuna ehitatakse ja elu arendatakse ning nähakse ette perspektiivikaid elamuehituseks sobivaid alasid. Kohaliku elamuehitust saab kindlasti nii korraldada, et looduskaitse sh haruldased taimekooslused Laelatu- Puhtu ja Nehatu looduskaitselal mitte ei kannata ega kahjustu.
Lisada saab siia veel Natura 2000 üle-euroopalise kaitstavate alade võrgustiku, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse.
Natura 2000 kaistealasid on ka Läänemaal ja kaitsealuseid liike ja paiku jagub igasse kanti Eestimaal.
Elu võimalukusest ääremaal veel lisaks.
Rannaäärsetesse küladesse on ilmunud ka tuulikud. Ei mitte traditsioonilised tuulikud, kus leiva ja saiajahu jahvatatakse vaid ikka elektri tootmise tuulikud. Planeeritavad merealad Lääne- Eestis tuuleparkide rajamiseks leiate siit. On ka meeldivaid erandeid tuulikute näol, millised turismiäriga tegelevad.
Nüüd aga sügisteemasse tagasi.
Nii nagu peaaegu alati on ka fotoaparaat ikka mul sõitudel kaasas ja eks midagi saab siis ka mõnikord pildimasina mälukaardile salvestatud.
Kuigi päev oli kohati vihmane, nagu sügisel ikka meie laiuskraadidel, esines ka mõningaid valgemaid ja päikesepaistelisemaid hetki millised pildistamise juures ikka ja jälle kasuks tulevad. Ja tõepoolest, loodus on praegu täis imelisi värve.
Mõned sügisesed pildid olgu siis ka siinjuures kenasti teie toodud.
Punane...
Talutee sügisvärvides.
Rohkem sügispilte Lõuna- Läänemaast leiate siit.
