Selline kena kohake siis Raasepori maadel. Vabaõhumuuseum.
Ilus, kena ja korraliku väljapanekuga vabaõhumuuseum ekspositsiooni osas.
Elumajas nooruke tütarlaps müüs pileteid.
3 eur oli täiskasvanud külastaja pilet ja muuseumikaardi omanikud said tasuta väljapanekuga tutvuda.
Vabaõhumuuseumi külastamiseks on kaks teed. Mõlemad viivad sihile s.t kohale.
Esimene võimalus on hakata jala astuma Raasepori kindluse juurest. Vahemaa võib olla ca 500m või väheke rohkem. Ei midati hullu kui ilm on ilus ja vihma ei saja.
Teine võimalus on autoga kohale sõita. Parkla on kohapeal olemas.
Ise kasutasin esimest võimalust kuna olin valinud esimeseks objektiks mida külastada Raasepori kindluse.
Sealt viib teid jalgrada läbi karjamaa, kus lambad oma muruniitmise tööd teevad, üle mäe ja üle jõe just õigesse kohta välja.
Tagasi tuleb siis juba sama rada pidi tulla. Maasitk on ilus, loodus on ilus, kõik on ilus.
Kohapeal on vaatamist omajagu.
Elumaja on hästi ajastule vastavalt sisustatud mööbli ja muude tarvilike asjakestega.
Jõe ääres on avatud sepikoda ja paadikuur.
Vana sepp ise pildil näha, kes selles sepikojas rauda kuumaks ajas ja imelisi asju rauast välja lõi.
Tuleb nentida, et ajapuudusel jäi külastamata samas lähedal olev kirik. Jääb järgmist korda ootama.
Mõned ülesvõtted olgu siinkohal ära toodud. Jutu ja teema ilmestamiseks.
Muuseumi peahoones sai osta temaatilist nänni. Särgid, raamatud, suveniirid jne.
Pakuti müügiks ka granaatide imitatsioone. Täpsemalt kahte modifikatsiooni.
Neist pikema puust varrega tunti IIWW ajal kui käsigranaat Stiehlhandgranate M24, milline oli Wehrmachti kasutatavaim-tuntuim käsigranaat ('saksa kaigas').
Täpsemalt granaadist.
Granaat koosnes silindrikujulisest laenguosast ja puidust varrest, mille sees paiknes viitsütik Abreisszünder.
Granaadi kasutamiseks tuli ära keerata käepideme otsas olnud kork, tõmmata päästenöörist ja heita granaat sihtmärgile.
Käepärase lõhkelaenguna või hädapärase tankitõrjevahendina kasutati ka granaadipundart Geballte Ladung, mis kujutas endast granaadi lõhkelaengu ümber ringikujuliselt seotud-kinnitatud kuut samasugust laengut.
Sõja ajal valmistati granaadist ka moderniseeritud versiooni Hdgr. 43, mis sarnanes oma näitajatelt eelkäijaga ja mida võis kasutada ka ilma puitvarreta.
Laengule oli lisatud seade, mis lasi kasutada granaati püünismiinina.
Kokku toodeti mõlemat versiooni enne Teist maailmasõda ja sõja jooksul u 81 miljonit. (Wikipedia andmetel)
Selle puust kaikagranaadi imitatsiooni eest küsiti kui mu mälu ei peta 37 eur.
Teise n.n "sidruni" granaadi eest tuli 27 eur välja käija.
Mõned pildid muuseumi peamaja ekspositsioonist.
Ja esimese uue hoone sisu. Paugutorusid siin vaatamiseks jagus.
Järgmised kaks lõubusa sisuga temaatilist pildikest leidsin muuseumi WC- st.
Kuidas sõja ajal asjal käidi...
Muuseumi uues osas on tuba, milline reaalselt annab edasi sõja helisid.
Sponsorid.
Väliekspositsioon.
Asukohal, kus muuseum tänasel päeval asub oli IIWW ajal suur strateegiline tähtus.
Kõrgendiku kõrvalt möödub maantee Hanko ja samas paralleelselt kulgeb ka Hanko raudtee.
Kõrgendikule rajati suurem kaevikute võrgustik, mida saab igaüks vaadata kui käib ca 500m pikkuse ringi ümber kõrgendiku.
Õpperada või nii aga ära ma käisin ka selle. Näha oli juba kinnikasvanud ja kaduvaid kaevikuid.
Rada ümber kõrgustiku on kenasti siltidega tähistatud nii et igaüks on võimeline selle läbima ilma probleemideta.
Rajatud bunkrid on muidugi uued mitte IIWW sõja aegsed aga hea pildi annavad ka need millised võisid välja näha omaaegsed bunkrid.
Muuseumi hooned. Pildil nii vana kui uued muuseumi hooned.
Muuseumisse sissepääs.
Nii et kui sõidate Hanko kanti siis soovitan igal juhul ka Hanko Sõjamuuseumist läbi astuda ja näitusega tutvuda.
