Hispaania kunstis on Ignacio Zuloagal (1870–1945) eriline koht, tema looming peegeldab Hispaania 20. sajandi alguse valusaid identiteediotsinguid, murdelisi poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi ning samas säilitab ja arendab edasi hispaania maalikoolkonna traditsioone.
Baskimaa kunstnike dünastiast pärit Zuloaga õppis kunsti Pariisi vabaakadeemiates, kuid oma peamisteks eeskujudeks pidas hispaania vanu meistreid, kelle pärandi mõju on tunda tema mitmes teoses.
Pariisis veedetud aastate jooksul kuulus ta uuenduslike kunstnike ringkonda ning oli sõber Paul Gauguini, Henri de Toulouse-Lautreci, Maurice Denis’, Auguste Rodini, Maxime Dethomas’ ja paljude teiste kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma tegelastega ning tegi edukat rahvusvahelist karjääri (Zuloaga näitused toimusid Pariisis, Londonis, Veneetsias, Dresdenis, Roomas, New Yorgis, Méxicos, Buenos Aireses, Moskvas, Peterburis jm).
Pärast Pariisi-perioodi suundus ta tagasi Hispaaniasse, pühendudes traditsioonilise elulaadi jäädvustusele uueks koduks saanud Kastiilias.
Kuigi Zuloaga laialdase tunnustuse ja suure edu tagasid talle arvukad mõjukate kaasaegsete, Hispaania ja Ameerika eliidi esindusportreed, keskendub käesolev näitus kunstniku enda jaoks olulistele teemadele.
Kodusõja jõhkrate koleduste järel Hispaania vaimsuse tunnetamine ja identiteediotsingud väljendusid Zuloaga hispaania suurkujude portreesarjas, milles kujutatu iseloomu ja vaimset maailma väljendavad võrdse jõulisusega nii inimeste enda ilmed ja poosid kui ka neid ümbritsev maastik. Hispaania 20. sajandi mõjukaim helilooja Manuel de Falla, filosoof ja kirjanik Azorin, legendaarne härjavõitleja Belmonte – nendesse portreedesse pole koondatud mitte ainult ühe konkreetse inimese välimus, vaid terve ajastu vaimsus.
Traditsioonid, mida Zuloaga püüab oma maalidel jäädvustada on paljuski seotud härjavõitluse ja flamenkotantsuga, toreadoorid ja veetlevad naised esinevad tema loomingus arvukalt.
Hispaania pärandi hoidmisel ja selle mõtestamisel olid Zuloagale äärmiselt olulised ka maastikumaalid, mida ta nimetas oma autoportreedeks.
Näeme nendel Kastiilia loodusele iseloomulikke kõrbe-kollaste ja luitunud tumeroheliste toonide koosmõju eresinise päikeselise taeva või süngelt dramaatiliste äikesepilvedega. Maastikuga sulanduvad kokku ka selle maaga kokku kuuluvad inimesed – rändurid, kerjused, talupojad, mille mõjusaimaid näiteid on „Naised Sepúlvedas“.
Ignacio Zuloaga roll Hispaania kultuuris ei piirdu vaid tema enda kunstipärandiga. Ta oli üks aktiivsemaid muinsuskaitseaktiviste ning samuti pühendunud kunstikoguja. Zuloaga kollektsiooni tuumiku moodustasid hispaania vanade meistrite teosed ja arvukas keskaegse kunsti kogu – pühapildid, skulptuurid, esemed.
Oma kogu põhjal rajas kunstnik eramuuseumi, mis oli kõigile huvilistele avatud ta kodulinnas Zumaias. Osa sellest kogust on esindatud ka näitusel. Peale selle oli hispaania traditsioonide hoidmisel talle tähtis ka hispaania maalikoolkonna uurimine ja populariseerimine.
Temast kujunes mõjukas kunstiekspert, eriti mis puudutas Francisco Goya ja El Greco loomingut. Paljud Zuloaga atributsioonid määravad kuni tänapäevani Goya kunstiteoste ringi. Goya ja El Greco teosed kuulusid ka Zuloaga kollektsiooni, kuid tänapäeval kuuluvad need mitmesse era- ja muuseumikogusse.
Tekst Mikkeli muuseumi kodulehelt.
Kuraatorid: Carlos Alonso Pérez-Fajardo (Ignacio Zuloaga muuseum, Pedraza), Aleksandra Murre
Näitus on koostatud koostöös Pedrazas asuva Ignacio Zuloaga muuseumiga, mille asutajaks on kunstniku lapselaps Maria Rosa Suárez Zuloaga ja mis asub Pedraza kindluses, mis oli kunstniku ja tema pere koduks alates 1920. aastate lõpust.
Näitusele on teoseid laenanud Reina Sofia muuseum, Bilbao kunstimuuseum, Zuloaga muuseum Segovias ja mitmed Hispaania erakogud.
Näitus toimub koostöös Ignacio Zuloaga muuseumi ja Hispaania suursaatkonnaga.
Näitusel on välja pandud valik Ignacio Zuloaga maale. Maale ei ole küll palju aga need teosed kajastavad ehedalt tolle aja hispaania maalikunsti. Ilus kunstielamus on garanteeritud.
Pilte näituselt saab vaadata siit.
Mõned pildid Ignacio Zuloaga näituselt ja Johannes Mikkeli kunstinäituselt muuseumihoone II korruselt.
Johannes Mikkel oli 20. sajandi teise poole Eesti üks mitmekülgsemaid ja laiahaardelisemaid kunstikogujaid.
Mikkel sündis 26. oktoobril 1907. aastal Tartumaal Mäksa vallas kaupmehe perekonnas. Kunstihuvi tekkis tal Tartus kommertskoolis ja tehnikagümnaasiumis õppides. Tartu Ülikoolis kuulas ta filosoofia, kirjandus- ja kunstiajaloo ning rahvaluule loenguid.
Kunsti kogumist alustas Mikkel kahe maailmasõja vahelistel aastatel, mis oli vähevarakale õpilasele ja tudengile soodus aeg – antikvariaadid olid täis laostunud balti ja vene aadlike kunstiteoseid.
Mikkelil õnnestus soetada väärtuslik raamatukogu, umbes 360 lehte vana graafikat (Albrecht Dürer, Martin Schongauer, Marcantonio Raimondi, Rembrandt jt) ning hulk hinnalisi maale. Kahjuks hävis see väärtuslik kollektsioon sõjatules.
1944. aastal siirdus Mikkel Tartust Tallinna. Kuni pensionile jäämiseni 1978. aastal töötas ta erinevate kaupluste juhatajana (Väike-Karja tänava komisjonikauplus Heli, Mööbel).
Samal ajal jätkus huvi kunsti kogumise vastu. Mikkel külastas antikvariaate Leningradis, Moskvas, tema teekond viis Kiievisse, Thbilisisse, isegi Kesk-Aasiasse.
Vana graafika ja maali kõrval tõusis uudsena tähelepanu keskmesse ka 18. sajandi Hiina, Vene ja Lääne-Euroopa portselan ja keraamika.
Kunstiteoseid omandades pole Johannes Mikkel taotlenud mingit erilist süsteemi ega spetsialiseerunud kitsamale alale. Tema head kogujavaistu on juhtinud intuitsioon, eruditsioon ja eriti entusiasm.
Tekst Johannes Mikkeli muuseumi kodulehelt.
Edasi vaatame mõningaid pilte Johannes Mikkeli kunstikogust. Kõik pildid väljapanekust.
