Näitus tutvustab kunstniku 50- aastast loometee erinevaid perioode ja tema loomingu keskseid motiive.
Vabbe joonistusi, maale ja graafikat eksponeeriv näitus jaguneb kuueks alateemaks.
Kunstniku töödes annavad tooni tema varajane abstraktne looming koos mänguliste tušijoonistustega, commedia dell’arte värvikad tegelased, päikeselised meenutused lõunamaareisidelt, nüansirohked etüüdid igapäevaelust ning naine kui ihade ja unelmate allikas.
Ettevalmistused A. Vabbe loomingu mastaapseks esitlemiseks vältas aastaid.
Joonistuste ja akvarellide kõrval on Vabbe loomepärandis ka arvukalt paberalusel õlimaale, mille konserveerimine on pakkunud väljakutset nii maali- kui ka paberikonservaatoritele, ning nüüd on need taas toodud publiku ette.
Näitusega kaasneb rohke pildimaterjaliga põhjalik monograafiline käsitlus Ado Vabbest, mis jäi lahkunud kunstiajaloolase Tiiu Talvistu viimaseks uurimistööks.
Ado Vabbe (1892–1961)
Seni suurim ülevaatenäitus tutvustab kunstniku eripalgelisi loomeetappe neis esile kerkivate teemade kaudu.
Vabbet tuntakse ennekõike tema nooruspõlve avangardse loomingu kaudu, mis oli pidevas muutumises ja mille tõstsid 1920. aastatel Eesti alles kujunemisjärgus kunstimaailma tippu kirjandusrühmituse Siuru liikmed, kellest paljude raamatuid ta ka illustreeris.
Kirjanik August Gailit nimetas Vabbet kirglikuks kornetiks, kes sammub tantsides ešeloni ees.
Pärast Eesti Vabariigi sündi sidus Vabbe ennast Pallase kunstikooliga, olles selle legendaarne õppejõud kuni Nõukogude ajani, mil ta kõrvaldati ametist süüdistusega formalismi toomises Eestisse.
1914. aastal esmakordselt näitusel üles astunud noore kunstniku elu kulges tõusujoones.
Tal oli võimalus õppida kunsti Münchenis ja täiendada oma kunstialaseid teadmisi elamusrohkel Itaalia reisil.
Ado Vabbe hilisem kunstilooming on nii paljuski mõjutatud Itaalia reisi mujetest ja kogetust.
Aastatel 1911–1913 õppis Vabbe Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis.
Tõenäoliselt õppis ta alguses ettevalmistusklassis ning seejärel professorite P. Weinholdi ja F. Eisengräberi juures.
Lisaks võttis ta joonistustunde ja käis ka skulptuuriklassis.
München mõjus noore kunstniku arengule väga soodsalt. Oli ju see linn Euroopa avangardse kunsti süda: algul juugendi, seejärel Pariisi foovide liikumise ning – Dresdeni ekspressionistide mõjutusel – ka ekspressionismi keskus.
Münchenis elas ekspressionistliku rühmituse "Sinine ratsanik" juhtfiguur Vassili Kandinsky.
Kandinskyga oli Vabbe tutvunud juba kodulinnas Narvas oma metseeni proua Glafiira Lavrentsova salongis.
Münchenis tutvus ta ka seal peatunud eestlastega, näiteks Ludvig Oskariga, siis Johannes Otsmanniga ja poolteist aastat hiljem Anton Starkopfi ja Johannes Greenbergiga. Seal sai alguse ka tema hilisem sõprus Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglasega.
1913. aasta algul sõitis Vabbe kodumaale. Sama aasta novembrist järgmise aasta märtsini viibis noor kunstnik Helsingis.
1913. aastal olid seal välja pandud impressionistlikku suunda esindanud rühmituse Septem tööd, 1914. aasta veebruaris aga suur ekspressionistide ning kubistide ühisnäitus.
1914. aastal eksponeeris Vabbe Eestis oma abstraktseid töid.
Reis Itaaliasse kunstivaradega tutvumise eesmärgil (1914) ja töötamine Moskvas (1915–1916) viisid teda lähemasse kokkupuutesse futurismi ja kubofuturismiga.
Tema varasemad suuremad maalid, mis sünteesisid erinevate voolude mõjutusi, pole – peale ühe – säilinud.
1910. aastate lõpust paistab Vabbe üha rohkem silma viljaka joonistaja-illustraatorina.
Esimese maailmasõja ajal elas ta Venemaa kunstikeskustes Moskvas ja Peterburis, tõestas end viljaka illustraatorina ning osales 1918. aastal Pallase kunstiühingu asutamisel.
Vabbe teadmised Euroopa uuematest kunstivooludest ei põhinenud seega vaid loetud kirjandusel – ta kasvas kunstnikuks pulbitseva kunstielu keskel.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja aastatel 1918–1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Ado Vabbe oli maali- ja graafikaõppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, näiteks Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.
Aastatel 1953–1956 juhatas ta Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed.
Tema "Konstruktivistlik kompositsioon" (1925), mis ühendab ekspressionismi 1920. aastatele iseloomuliku konstruktivistliku suunaga, pani punkti varasemale, kunstilisest radikalismist kantud perioodile.
1930. aastatel naasis ta endale iseloomuliku jutustav-unistava impressionistliku käsitluslaadi juurde.
1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon Eestis ja alanud Teine maailmasõda mõjusid kunstnikule laastavalt.
Hävis Vabbe kodu ja kogu tema sõjaeelne looming koos sellega. Vabbele kümmekond aastat armastust ja tuge pakkuv abikaasa suri raske haiguse tagajärjel ja Ado Vabbe jäi pojaga kahekesi.
Kunstniku olukord muutus eriti keeruliseks pealesõjajärgsel perioodil Nõukogude Eestis, kui ta sai omal nahal tunda stalinismijärgset hävitustööd.
Vabbe tagandati kunstiõpetaja ametikohalt ja vireles peaaegu vaesuses elades olematust elatisrahast.
Omaette päästeteeks jäi sel raskel perioodil tema kirglik kunstilooming, mis pakatas värskusest ja värviküllusest.
Kuid selle perioodi aktiivsele kunstialasele tegevusele vaatamata jäi ta oma loominguga kõrvale selle aja näitustest.
1946. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus ära.
Teenelise kunstitegelase aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.
Ado Vabbe juhendamisel all õppisid paljud hilisemad Eesti kunsti suurkujud, teiste seas Karin Luts, Karl Pärsimägi, Elmar Kits ja Endel Kõks jpt.
Lisan siia lõpuks, et KUMU- s on vaadata veel mitmeid teisi väljapanekuid püsiekspositsioonina.
Suurepärane kunstiteoste valik näituste kuraatorite poolt.
Kunstialane elamus on igal juhul garanteeritud s.h ka neile külastajatele kes kunstist enne lugu suurt ei pidanud.
Kasutatud kirjandus: www.kumu.ee, www.err.ee, www.wikipedia.ee
13. septembril 2020. aastal viidi Laheva lasketiirus Haapsalu lähistel Herjava külas läbi Läänemaa meistrivõistlused vintrelvase jooksva metssea laskmises ja Metspahr 2020.
Võistluse juhendiga saab tutvuda selle lingi kaudu. Kõik võistluse pildid on nähtavad siit.
Võistluse korraldajateks oli Aarne Taal ja Arles Taal ning Läänemaa Jahindusklubi.
Kõik laskeharjutused oli lubatud lasta vintrelvast kaliibriga cal .222Rem või suuremaga.
Lühidalt Laheva lasktetiirust.
Tegemist siis endise kalkunifarmi hoonega kuhu on ehitatud Aarne Taali eestvedamisel väga uhke ja täismõõtmetes 50 meetri jooksva metssea laskmise tiir.
Sellise ehitise uueks otstarbes kasutamist soosis asjaolu, et kasutatud on pikki laepaneele.
Seega puuduvad katusepaneelide tugipostid, millised laskmist takistaks. Tulemuseks suurepärane tiir.
Kogu hoonel on peal uus katus nii kui järgneval pildil ka näha.
Lasketiir on hingega ja kõikidele normidele vastavalt ehitatud.
Suurepärane töö Aarne Taali eestvedamisel on ära tehtud!
Kasutusel on tiirus kahte xCursori elektroonilist tulemuste arvestamise märklehte.
Võistlus ise kulges heas rütmis ja tõrgeteta.
Tänud siinkohal Arles Taalile võistluse korralduse ja läbiviimise eest!
Välja oli võitjatele pandud korralikud auhinnad.
Mõned pildid ka laskuritest.
Vanameistrid laskespordis Aarne Taal ja Tõives Raudsaar vestlushoos.
Mõlema laskemeistri sõnade ja tegude järgi me kõik omi samme lasketiirudes ja laskespordis järjekindlalt käime.
Võistluse korraldaja oli kenasti pika võistluspäeva lõunaks kohale organiseerinud toitlustuse.
Pakuti väga maitsvat suppi, mida jagus kõigile ja varuga.
Võistlustulemustega saate tutvuda selle lingi kaudu.
Jääme peale nii hästi ja sujuvalt läbiviidud jooksva metssea laskevõistlust juba uusi võistluseid Laheva lasketiirus ootama.
