Laskevõistlus Toijalas: Elu ja töö Soomes, 14. osa

Neljast järjestikusest puhkepäevast on veel üks töövaba päev ees ja seekord hommikul algas sõit Espoost Toijala poole mõõda Tamperesse viidavat kiirteed.

Sõit just mitte pikk ei ole ja seda ajalises mõttes. 

Ütleme, et sai natuke autos mõtteid vahetada elu üle ja juba olimegi Toijala lasketiirus kohal.

Toijala laskurklubi kohalik laskur Indrek Tombak oli ka meid kohapeal vastu võtmas ja tutvustas mulle Toijala lasketiiru. 

Lisaks olid juba kohal kohalikud liikuva märgi laskeveteranid, kes samuti lasketreeningul- võistlusel osalesid eesotsas liikuva märgi laskmise väsimatu aktivisti Hannu Lötjönen- iga.

50 meetri jooksva metssea laskepaviljon

Soomes esindab Indrek Tombak Toijala laskespordiklubi - TUA ja Eestis jällegi Koeru LSK. 

Selline kooslus mitme laskespordiklubi vahel on täiesti võimalik ja lähtub praktilistest vajadustest ning oludest.

Mul endal oli see esimene kord Toijala lasketiiru ja klubi ruume külastada. 

Esmased muljed lasketiirust seejuures igati positiivset laadi.

Kogu Toijalas üles võetud pildimaterjal on näha siit, sest kõike pilte antud blogisse mahutada ei tundunud mulle olevat eriti hea mõte. 

Videod on aga siinsamas teieni toodud.

Toijala lasketiiru asukoht on väga hea. 

Toijalast ca 9 km kaugusel ja kohe maantee ääres. Tegemist siis kohaliku tähtsusega teega, millel liiklust suht vähe.

 

Endi Tõnisma jooksva metssea tulejoonel võistlemas.
Soomes võistleb Endi Tõnisma Toijala laskespordiklubi liikmena.

Suur kasu on Toijala laskurklubile sellest, et kogu lasketiiru alune maa kuulub klubile endale. 

Seega mingeid maavaidlusi ega renti maksta pole klubil vaja. 

Kõik lasketiiru hooned on laskurklubi enda liikmete poolt vabatahtliku töö korras ehitatud. 

Kogu lasketiiru ala ja ehitisi hoitakse korras samuti ühiskondliku st ühistöö korras.

Kohapeal on 50 meetri lasketiir koos kõigi vajalike seadmetega, 25 meetri püstolitiir ja 50 meetri jooksva metssea lasketiir. 

Kõigis lasketiirudes on lubatud lasta vaid väiksekaliibrilistest tulirelvadest. 100 meetri lasketiir asub antud tiirust natukene eemal.

Praegu mul endal ühtegi nn tulerauda elik siis vintpüssi Toijalasse kaasa võtta ei olnud. 

Seega vaatasin, kuidas teised laskemeistrid pauku tegid ja märklehti augustasid. 

Tehti seda hea eduga.

Jooksva metssea 50 meetri lasketiirus on kasutusel Toijala tiirus tavalised nn pabermärgid nn 2x märgid.

Toijala lasketiirus veel elektroonilisi märklehti 50 meetri lasketiirus kasutusel ei ole aga plaan on seda neil kindlasti lähiajal teha. 

Küsimus nii nagu ikka- laskespordiklubi rahalistes võimalustes.

Elektroonilised märgid on vägagi kallid seadmed, kuid tasuvad ennast kiiresti ära, sest märkide kulumaterjalidele kulub vähem rahalisi vahendeid.

Klubil on ostetud liikmetelt korjanduse teel saadud raha eest ka oma 300 Bar suruõhu kompressor.

Seega suruõhu probleemi Toijala laskurklubis ei ole. 

Kõik klubi liikmed saavad oma õhkrelvade suruõhuballoone kohapeal täita.

Suurt rõhku Toijala laskespordiklubis pannakse tööle noorte laskuritega. 

Kuna laskespordiklubi ruumid asuvad Toijala kesklinnas siis on kõigil soovijatel mugav ka lasketreeningutel käia. 

Peab ainult endal selleks soovi olema.

Klubi õhkrelvade lasketiirud asuvad maja keldriruumides ja on täielikult sobivad õhkrelvadest laskmiseks.

Olemas on ka kohapeal lastele õhkrelvadest laskmise abiseadmed ja neid on kasutada mitu tükki.

Kalaretk: Elu ja töö Soomes, 13. osa

Küsimuseks mulle endale, et millal viimati käisin kalal? 

Ehk aastakest viisteist tagasi.

Tänu Endi- le, kes mind kaasa võttis tänasele kalaretkele, sai käidud kalastamas ja ilusat Soome loodust nautimas Helsingist ida pool ühes kaunis lahesopis. 

Koha enda nimi jääb siinkohal minu poolt nimetamata aga jäi see Porvoonväylä lähistele

Kalastajaid oli püügikohal rohkesti ja pea kõik neist olid eestlased. Mõned ka koos peredega.

Soomlased ise sõitsid oma kaatritega vaid meist mööda ja nautisid ilusat kevadilma sellisel elik veidi teisel moel.

Kala püüdsime ikka ka.

Peamiseks püütavaks loomuseks oli tänasel päeval särg. Särje püügiaeg aga alles on algamas nii et paremad saagid on veel ees ja püümist ootamas.

Kalapüük ise kulges reipal moel. Igati positiivne tunne tekkis nii ilusast päevast kui ka hea seltskonnast.

Tänased kalad olid nii aplad, et sõid ära kõik meie kaasasolevad ussikesed. Siis oligi õige aeg asjad kokku pakkida ja koduteed alustada.

Soomes kalapüügiks spinninguga või õngega millel on rull vms on vaja tasuda kalastusmaks. Rahaline väljaminek seejuures on suht väike, sest peale kalastusmaksu tasumist võib rahuliku südamega kalastada.

Kalastusloa saab osta ka R- kioskist või ka mobiiltelefoni teel tasudes. 

Tähtis on kalapüügil antud loa eest maksmist tõendavate kviitungite olemasolu. Täpsem info kalastusmaksu kohta MMM kodulehelt.

Kõiki tänasel kalaretkel ja Helsingis Viikki- s tehtud pilte saab vaadata siit. 

Pildid tehtud ka seekord mobiiltelefoniga, nii et piltide kvaliteet ei pruugi olla kõige parem.

Samas tagasisõidul käisime Helsingis Viikkis asuval looduskaunis kohas, mida läbib kärestikuline Vantaa jõgi. 

Nimetatud jõe kahe kärestiku vahele jääb veel Tekniikan Museo.

Vantaa jõe kärestikus saab ka päevapileti ostu järel väärikala püüda, forelli. 

Mitteametlike andmetel 10 eur/ päev. 

Kärestikule lastakse püüdma korraga 10 kalastajat, kes siis forelli saavad püüda.

Ka täna oli üks lendõngega kalamees forelli antud kärestikus püüdmas. Nimetatud kalastuse päevapileteid saab osta sealtsamast kohapealt müügikohast.

Samast käretikust natuke mere poole mööda jõge tulles jäävad head särje püügikohad. 

Juba täna oli näha ka kalastajaid, kes särje püügiõnne proovisid ja ka kala said nagu näha oli.

Sild üle Vantaa jõe- jalakäiatele, ratturitele