2025. aasta esimene ringreis viis meid Balkani riikidesse.
Reisi vältel külastasime:
Horvaatiat, Bosnia ja Hertsegoviinat, Kosovot, Albaaniat, Põhja- Makedooniat, Montenegrot.
Ringreisi korraldas ja viis läbi Matkapojat OY ja lennufirmaks nii kui alati Finnair.
Kõik reisipildid on vaadatavad selle viite abil.
Pildid on tehtud 2025. aastal kuigi aastaarv piltidel näitab eelmist aastat.
Kaikki matkakuvat ovat katsottavissa tästä linkistä.
Tegemist oli kaheksa päeva kestva Balkani ringreisiga.
Kõigil reisipäevadel oli reisikorraldaja poolt tagatud toitlustus kolm korda päevas.
Reis algas Dubrovniku vanalinnaga tutvumisega.
Läbisime kaheksa päeva jooksul bussiga sõites umbes 1200 kilomeetrit mägiteid.
Esimese poole Google Maps reisi kaart. Teise poole Google Maps reisi kaart.
Üldist infot reisi käigus külastatud riikide kohta on lugeda selle kirjatöö lõpus (elatustase, pensionid, palgad, tähelepanekud jne).
Kõik selle reisi jooksul läbisõidetud riigid on oma majandusliku arengu rajanud turismile kui ühe peamise majandusharu edendamisele.
1. päev. Helsingi - Dubrovnik - Trebinje
Finnairi hommikune lend viis meid Helsingist Dubrovnikusse, Horvaatiasse. Lend kestis 3 tundi.
2. päev. Kotor – Cetinje – Podgorica
Peale hommikusööki jätkus meie teekond Montenegro suunas, kus suundume Kotori lahes asuvasse keskaegsesse linna.
Kotor on kaitsemüüriga ümbritsetud UNESCO kaitse alla kuuluv linn, mis on üks Montenegro populaarsemaid vaatamisväärsusi. Ilus ja puhas vanalinn.
Vaade Kotori linnale mägedest.
Kõrgete mägede peegeldus sügavsinise vee pinnal loob omamoodi maagilise atmosfääri.
Siin kohtub minevik tänapäevaga: munakivitänavad, sajanditevanused hooned, sajad kassid ja labürintlik Veneetsiast inspireeritud vanalinn pakuvad külastajatele unustamatu elamuse.
Tänavakasse on linnas igal pool, sest kohalikud usuvad et tegu on õnne toovate loomaksestega.
Kotorist suundusime mööda vapustavaid ilusaid maastikke mööda serpentiinidega mägiteed mägedesse ja Cetinje linna.
Mägitee Google Mapsi kaardil näitab kenasti selle keerukuse ära.
Vana mägitee, milline algab Kotori linnast valmis 1870. aastatel ja leiab kasutust tänapäevani.
Mägitee laius on selline, et seal oli omal ajal sobiv hobuvankritega sõita.
Tänasel päeval sõidavad mööda seda kitsukest mägirada reisibussid ja sõiduautod.
Tee laius on ca 3,5 meetrit. Mägitee lõpus on seda teekest natuke ka laiendatud ja parandatud.
Mägitee lõpus on ühes kurvis tee leiendus, kust saab siis soovi korral mägede rüpes asuvast Kotori linnast hurmavaid pilte teha.
Sellel mägiteel 3/4 peal enne selle lõpp on paremat kätt lagunenud hoone kivimüürid.
Selles vanas hoones olid omal ajal garantiinis kõik need kes linna soovisid minna. Vist oli mingi nädala või kaks.
Seda selleks, et need kes linna läksid ei viiks sinna nakkushaigusi nagu näiteks katk.
Sellel vanal ja kitsal teel on vaja kõigi sõiduvahendite juhtide suurimat tähelepanu, sest üks eksimus ja järsk kukkumine kuristikku on garateeritud.
Nii mõnegi sõiduauto vraki võis sellel mägiteelt allakukkununa leida....
Järgmisel pildil on näha antud mägitee alguses olev "M" täheline kujund.
Giidi seletuse järgi tuleneb see tee kujund sellest, et omal ajal mägitee projekteerija oli armunud M tähega algava nimega naisterahvasse. See on siis selline legend aga M tähe kuju on täistsa olemas.
Kindlasti oli see serpentiinidega mägitee oma 24 pöörangukohaga üks raskemini reisibussiga läbitavatest, millist teed mööda on seal üldse ekstreemseid elamusi taga ajades võimalik sõita.
Peale mägitee läbimist ja mäe otsa väljajõudmist toimus meie ühine söömine kohalikus restoranis.
Pakuti väga maitsvaid kohalike toite. Sinki, mitmeid sorti juustusi jne.
Selle toidukoha omapärale vastavalt pakuti lambaliha hautist, milline roogi tõeliselt maitsev oli.
Cetinje linna tuntakse Montenegro endise pealinnana ning seda peetakse riigi ajaloo ja kultuuri varjupaigaks.
Linn asutati 15. sajandil, kui riigi valitseja kolis Osmanite rünnakute puhuks oma pealinna lopsakasse mägipiirkonda Lovćeni.
Jalutasime ringi kesklinnas ja tutvusime olulisemate linna vaatamisväärsustega.
Linnas asub serblaste poolt rahastatav klooster.
Kohalikud inimesed sellest serblaste kloostrist just väga vaimustatud ei ole ja seepärast on alati kloostri kõrval seismas politseiauto ja muidugi koos patrullpolitseinikega.
Rahvustevaheline vihavaen on lausa õhtust tunda ja aimata. Selle kloostri ees on ka kokkupõrkeid rahvuste ja usu pinnal esinenud.
Päeva lõpus suundusime Montenegro pealinna Podgoricasse, kus söime koos õhtust.
Päevase sõidu pikkuseks on 160 km.
3. päev. Rozhaje – Dečanini klooster – Pristina
Peale hommikusööki jätkasime meie ringreisi teekonda kirde suunas Kosovosse Rozhajesse.
40 kilomeetrit saime sõita ka mööda tasulist kiirteed. Kiirteede hinnad 6 ja 10 eur vahel - bussile.
Montenegro - Kosovo piiriületuspunkt asus mäe otsas 1800 meetri kõrgusel.
Ilm oli seal vägagi talvine s.t sõitsime kevadest talve.
Tuiskas, tihe lumesadu, -4 kraadi külma, väljas 30cm lund.
Pildid pildistatuna piiripunktis bussi anknast.
Teel tegime lõunapeatusi Valge Drini jõe kaldal, kus saame imetleda kaunist loodust.
Külastasime muuhulgas ka Uinuva kaunitari koopa kõrval asuvat juga “Shpella e Radacit”.
Kahjuks jäi meil nägemata kaunis Decani klooster kuna teel sinna oli meie sõidutee tõkestanud poolhaagise kaotanud veoauto.
Seal ootasime ca 1,5 tundi enne kui liikuma saime. Sõiduautodega tuldi meile järele.
Lõunasöök toimus kalarestoranis, kus ka oma kalakasvatus täitsa olemas on.
Kuid kloostrist endast siiski mõne sõnaga, mis sellest et külastus sinna ajapuudusel ära jäi.
Decani kloostri mungad elavad lihtsat ja alandlikku elu, nagu nad on teinud sajandeid, kuid klooster on külastajatele avatud. Kloostri rajas kastanisalusse kuningas Stefan Dečanski aastal 1327.
Meie päeva viimane peatus on Kosovo pealinn Prištinas.
Majutusime õhtul Priština hotellis ja samas hotellis koos reisigrupiga toimus ühine õhtusöök.
Päevane läbisõit on 330km.
4. päev. Pristina – Skopje – Ohrid
Peale hommikusööki vaatame, milline näeb välja Kosovo pealinn Priština.
Prištinas on positiivne õhkkond, linn, mis muutub pidevalt ja kasvab pidevalt.
Linnas elab 1,5 miljonit inimest ja see arv on tõusuteel, kuna paljud inimesed kolivad maalt linna elama.
Hommikul tutvume linna olulisemate vaatamisväärsustega nagu Ema Teresa katedraal ja rahvusraamatukogu, mida nimetatakse maailma koledaimaks hooneks jne.
Prištinast sõitsime lõunasse Põhja- Makedoonia pealinna Skopje suunas.
Saabudes imetlesime panoraamvaadet Kale kindlusele ja tegime jalutuskäigu ümber olulisemate vaatamisväärsuste.
Tutvusime vanalinna basaariga elik turuga, Carshijaga.
Põhja- Makedoonia pealinnast on saanud meelelahutuslik Balkani keskus.
Päeva lõpuks sõitsime Põhja- Makedoonia edelaosas asuvasse Ohridi.
Ohridi linnas nautisime koos õhtusööki kohalikus hotellis kus ka majutusime.
Päevase sõidu pikkuseks on 260 km.
5. päev. Ohrid.
Peale hommikusööki tutvusime Ohridi linnaga, millisel linnal on pikk ajalugu.
Iidsetel aegadel oli linn tuntud kui Lychnidos ja see asus Via Egnatia maantee ääres.
Kristlus jõudis siia varakult ja nii slaavi kui ka bütsantsi mõju on rikkalikult linnas nähtav.
Ohrid ja samanimeline järv on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Jalutasime läbi mäenõlval asuva vanalinna rägastiku ja tutvusime olulisemate kirikutega: keskaegse Püha Sofia kirikuga kuni tsaar Samuili kindluse varemeteni s.t lossi, mida kunagi peeti Balkani suurimaks ja omal ajal oli võimatu vallutada.
Ohridi linnas sõime restoranis päeval koos lõunasööki.
Pärastlõunal sõitsime lõunasse mööda järve kallast vapustavates maastikutega ja tutvusime lähemalt Albaania piiri lähedal asuvat Püha Naumi kloostriga.
Siit pöördusime tagasi Ohridi ja nautisime hotellis koos õhtusööki.
Päeva bussisõit on 60 km.
6. päev. Tirana – Fiste – Shkoder
Hommikusöök hotellis ja hotellist väljaregistreerimine.
Meie teekond jätkus Albaania pealinna Tiranasse, kus juba teel olles näeme bussiaknast ära olulisemad kohalikud vaatamisväärsused.
Tiranas muuhulgas käisime Ema Teresa ja Skanderbegi väljakuid ühendaval peatänaval, vaatasime üle olulisemad kohalikud valitsushooned ja rahvusgalerii.
Skanderbegi väljakul seisab legendaarse rahvuskangelase George Kastrioti pronksist ratsakuju.
Kastrioti võitles 15. sajandil edukalt Osmanite impeeriumi vastu.
Albaania suurima muuseumi riikliku ajaloomuuseumi fassaadil on tohutu seinamaaling, mis kujutab riigi pikka ja sündmusterohket ajalugu.
Tirana peatänaval paistab silma ka klaasist ja marmorist ehitatud püramiidikujuline rahvusvaheline kultuurikeskus, mis ehitati algselt 1988. aastal diktaator Hoxa muuseumiks.
Tirana on kavav linn. Elanikkond kolib maalt linna ja seega rahva arv linnas vaid paisub.
Linna tänavavõrgustik aga ei suuda ära mahutada kõiki autosid, millised linnas liiguvad.
Seda oli ka kohapeal väga hästi näha. Autosid on palju ja tänavad kitsad.
Sotsiaalse tööjõu kasutust on Tiranas palju näha.
On autoparklate vahte, kojamehi kes harjade tänavaid pühivad ja töölisi kes näiteks tänavakivide ääri värvivad. Nad kõik teenivad mingit väikest raha aga asi seegi.
Samas hakkab Tiranas silma väga kallihinnaliste autodega sõitjaid, kuigi kodanike üldmass on kehval elamise järjel.
Plusspoolele saab Tiranas panna asjaolu, et linnas s.h kesklinnas ehitatakse maju palju ja hoogsalt.
Uute hoonete arhitektuur on moodne, ehitusmaterjalid stiilsed ja üldse on linn silmailu pakkuv.
Tänavatel on palju politseinikke.
Ristmikel reguleerisid liiklust, millist tegevust meie kandis pole enam kaua nähtud. Jäin kohe seisma ja vaatama kuidas neil see liikluse reguleerimine välja tuleb... tuli küll. Said hakkama.
Tundus, et sotsiaalsete töökohtade alla mõeldakse selles riigis ka politseiametnikke tänavatel.
Albaanias näete te teede ääres nii palju käsitsi autopesemise teenuse pakkujaid, et see vist on maailmarekord selle teenuse pakkumise vallas.
Ka meie reisibuss pesti peale piiriületust ühes sellises teeneduspunktis kenasti puhtaks.
Jätkasime aga peale Tirana külastust teed To the Blloku piirkonda, mis oli Albaania endiste kommunistlike juhtide elurajoon.
Lõunasöök peale ekskursiooni Tiranas.
Õhtusöök Loode-Albaanias Fishte külas, misjärel jätkasime teekonda Shkoderi järve lõunatipus asuvasse Shkoderi linna.
Niisiis õhtusöök Mrizi i Zanave Agroturizëm nimelises restoranis.
See koht tasub külastamist. Lühidalt koha ajaloost ja restorani loomisest.
Kaks albaanlasest venda läksid noorte meestena Itaaliasse kokkadena tööle.
Peale mõningast Itaalias töötamist pöörduseid nad tagasi oma kodumaale ja rajasid oma restorani Fishte külas.
Sellest sai edulugu. Nüüd käiakse selles restoranis üle Euroopa.
Tegu pole lihtsalt restoraniga vaid kogu tootmiskompleksiga, milles on oma meierei, veinitööstus, juustutööstus, oliviiviõli tööstus. Kasvatatakse kitsi ja teisi koduloomi.
Tegeletakse mesindusega ja mooside valmistamisega. Pakutakse loodustoodetena kosmeetikatooteid.
Tulemusena on ümberkautsetel taludel olemas huvi toota vajalikku toorainet mida restoran vajab.
Restorani omanikel on aga kindel soov kasutada ainult kohapeal toodetud toormaterjali oma restorani toitude valmistamisel. Vajadusel ostetakse kohalikelt tootjatelt kokku piima ja oliive ning viinamarju.
Ettevõtte tootmishooned on ehitatud vana vanglahoonete kohale s.t need on renorveeritud.
Saime enne õhtusööki ka kogu kompleksiga tutvuda giidi abil.
Õhtusöögist.
Pakuti minu mäletamist mööda 6 või 7. käigulist õhtusööki, milledest viimased kolm käiku olid magustoidud.
Söök oli võrratuid maitseelamusi pakkuv. Ikkagi tippkokkade tehtud!
Kogu sellise õhtusöögi hinnaks kujuneb külastajal 25...30 eur. Küsisin seda infot meie giidi käest.
Kellel suurem huvi teema vastu saab ettevõtte kodulehelt ise täpsemalt asja uurida.
Hotelli registreerimine sai toimuma juba hilisõhtul kella 21 paiku.
Päevase bussisõidu pikkuseks kujunes 240 km.
7. päev. Shkodër – Budva – Dubrovnik
Peale hommikusööki tutvusime Euroopa ühe vanema linna Shkodëriga.
Shkodër on üks Albaania vanem linn ja hetkel riigi tähtsam kultuurilinn.
Antiikajal pidasid mõned Illüüria kuningad seda paika oma pealinnaks ja nendest aegadest nt. mäel asuv kuulus Rozafa loss.
Ringkäigul tutvusime lähemalt ka Shkodëri linnaga. Selleks jäi piisavalt aega.
Linnapildis on domineeriv Ebu Bekri mošee ja selle aiad, mis on ehitatud 1995. aastal Saudi Araabia ja Egiptuse toel.
Albaaniast jätkasime teekonda Montenegro lõunaossa, Aadria mere äärsesse Budva linna, kus nautisime reisigrupiga koos lõunasööki.
Meile jäi sobivalt vaba aega poolsaare tipus asuva linna ajaloolise keskusega tutvumiseks.
Päeva lõpus jätkasime reisibussiga teekonda Horvaatiasse, kus peatusime Dubrovnikust lõunas asuvas Mlini kaluriküla just sellel aastal avatud uues hotellis.
Natuke ka selle hotelli hinnamajandusest. Üks öö kaheses toas maksab 300 eur, ühene tuba 200 eur.
Hotell ise on muidugi tipptase.
Duzziruumis oli vann ja tubade elektrilahendus kõik tänapäevasel moodsal elektroonikal baseeruv.
Hotelli ees on bassein kus saab ujumas käija. Rand on hotellist kiviga üle tee visata...
Ühine õhtusöök Mlini hotellis. Päevane läbisõit bussiga 180 km.
8. päev. Dubrovnik – Helsinki
Hommikusöök hotellis päris varakult kell 06.30 ja hotellist väljaregistreerimine.
Hommikune transfeer hotellist kell 07.00 Dubrovniku lennujaama, kust Finnairi päevane lend tõi meid turvaliselt ja mugavalt tagasi kodusesse Helsingisse.
Tere tulemast tagasi koju!Hea on jälle tagasi olla, et hakata juba mõtlema ja valmistuma uuele lähenevale reisile.
Reisi kokkuvõtteks.
Horvaatia
Majad olid hästi korras ja remonditud. Prügimajandus toimis. Inimesed sõbralikud. Kena riik.
Keskmine palgatase jääb sinna 1200 euro kanti. 2- toalise korteri kuu üür Dubrovnikus 1000 euri kanti.
Vanaduspension 500 eur kuus. Kehtib euro ja poodides ostlemisega probleeme ei tekkinud.
Bosnia ja Hertsegoviina ja Kosovo
Prügimajandus olematu. Teeservad, linnad ja asulad on prügi täis.
Midagi meeldivat avanev pilt ei tähendanud. Pension nendes riikides on väga madal.
Kui ma väga ei eksi siis jäi vanaduspension neis riikides 120... 200 eur kanti kuus.
Inimesed näisid neis riikides sellised kurvad ja muserdatud. Ei näinud seda elurõõmu nende silmis.
Saab ka eurodega arveldamisel hakkama.
Albaania
Ei teagi kas endise diktaatori vaim selle riigis endiselt kuskil pilve piiri peal hõljub aga selles riigis oli näha, et keegi ka põllumajandusega tegeleb.
Lambad, kitsed, lehmad olid karjamaal. Seda oli hea vaadata, et inimesed ka maal toimetavad.
Mingil mnääral oli näha isegi, et mõni väiksem põllulapp oli üles küntud. Eelmistes riikides ei pannud isegi seda tähele.
Palgataset eraldi välja ei tuua ei oska aga vanaduspension jäi sinna 150 eur kanti.
Euroga saab igal pool maksta.
Pangakaart toimis maksmisel, kuigi neil seal oma raha ka paralleelselt kasutusel.
Põhja- Makedoonia
Kasutusel oma raha. Pangakaardiga poes maksmine ei õnnestunud s.t euromakse ei õnnestu.
Ei tahetud ka sularaha eurodes vastu võtta. Väga oma enda valuutas kinni.
Montenegro
Riik on võtnud ilma Euroopa keskpanga loata kasutusele euro ja see toimib üle riigi.
Saab igal pool nii sularahas kui pangakaardiga eurodes kaupu osta. Ei ole mingit probleemi.
Riik ise väheke ka prügist puhtam kui kaks eelmist.
Kui mälu mind ei peta läbisime esimese tasulise kiirtee just selles riigis.
40 km tasulist kiirteed ja selline teenus maksis reisibussi puhul 10 eur. Sõiduauto hind oli 1 eur.
Riigis ringi liikudes oli näha suuremahulisi teedeehituse töid.
Bussisõitudest.
Igal päeva jaoks jagus sõidetavaid kilomeetreid omajagu. Pikematel sõidupäevadel 300 kilomeetri kanti aga oli ka lühemaid sõite.
Tuli arvestada asjaoluga, milline igaühe jaoks üldsegi vähetähtis ei ole, et WC külastusi sai sõidu vältel teha kohalikes teeäärsetes kohvikutes, tanklates, poodides. Seal kus see "asutus" olimas oli.
Bussipeatusi tehti teel olles umbes iga tunni või siis pooleteise järel.
Mõnikord tuli ise minna bussis sõidu ajal giidu juurde ja peatust paluda. Inimestel on häda kannatamise piirid erinevad.
Mõnes kohas tuli tankla poest midagi enne WC kulastust osta, et siis ennast kergendada.
Paljudes kohtades oli WC külastamine tasuta, kuid mõnes (vana)linnas oli tasuline 1 eur või 0,50 senti maksev asutus kui selline.
Selle teema lõpetuseks võin öelda, et nii mõnelgi meist tuli selles vallas ette kannatuse hetki...
Riigipiiride ületamistest.
Üldiselt käis see lihtsalt. Kui on olemas kehtiv pass siis on piirivalvuritele asi kõik ok.
Meie piiriületused ajas korda meiega kaasas olnud kohalik giid. Albaanlane. Valdas kohalikku keelt.
Riigipiiridel meil kui reisijatel polnud vaja bussist väja tullagi. Giid korjas passid kokku ja tõi tagasi.
Tavaliselt piisas vähese meelehea andmisest, et piiriületustest kiirendada (bussi kohta).
Ainult viimasel piiril kui sisenesime uuesti tagasi EU- sse elik Horvaatiasse pidime kõik hanereas oma passi piirivalvurile ette näitama.
Riigipiiridel pikki ootamisi ette ei tulnud. Kõik olenes sellest kui mitu reisibussi meie ees ootejärjekorras juhtus olema.
Reeglina sellise poole tunniga kui sedagi saime kenasti piiriületusega hakkama.
Jootrahast.
Jootraha on kombeks anda kohalikele giididele, kes pea igas linnas meile ekskursioone läbi viisid. Inglise keeles siis.
Tavaliselt peale tehtud tuuri linnas andis igaüks meist 1...2 eur giidile. See on neile suur raha kui arvestada nende väikseid palkasid.
Teisalt oli jootraha jätmine kohalikule giidile vabatahtlik tegevus. Kes andis ja kes ei andnud.
Hotellitubades minule teadaolevalt küll keegi jootraha koristajale ei jätnud nii kui see Türgis kombeks on.
Reisi viimasel päeval kogusime jootraha kolme ümbrikusse s.t meie bussijuhile, kohalikule albaanlasest giidile kes meid terve reisi vältel saatis ja siis soomlasest grupijuhile- giidile.
Igaüks pani ümbrikusse sellise sobiva rahatähe kui ta heaks arvas. See tegu ei olnud samuti kohustus vaid soovitus.
Kohalikud giidid tegutsevad linnades vabatahlikena (freelancer) selles ametis ja jootraha on neile tähtis.
Peale õhtusööki me kuskil erald restoranis söömas ei käinud nii et ei oska öelda palju seal eraldi jootraha tuli jätta näiteks ettekandjale.
Kõikides läbisõidetud riikides v.a Horvaatia on kaks nähtust, millised võib siinkohal ära märkida.
Esiteks mahajäetud ja lagunevad hooned.
Igas asulas, külas või linnas on lugematu arv mahajäetud, rüüstatud, pooleli ehituse faasis, mitte kasutuses olevaid (muidu väliselt täiesti valmis ehitatud) või üldse karkassina vaid püsti seisvaid väikseid elamuid või tööstushooneid.
Neid oli ja on külades lugematul arvul ja seda on halb vaadata.
Mõnes neist riikidest on küll ka selline seadus, et pooleli oleva ja kasutusluba mitte omava maja eest pole vaja eraldi kinnisvara maksu maksta aga ikkagi. Avanev pilt ei ole ilus.
Põhjus võib siin olla selles, et paljud inimesed on neist riikidest läinud paremat elu Euroopa riikidesse otsima. Kohapeal on tööd külades või asulates väga raske leida.
Teiseks tuleb siinkohal ära märkida neis riikides olematu prügimajandus.
Kõikides riikides (Horvaatias ja riikide linnades ehk vähem) oli ja on olematu prügimajandus.
Maanteede ääred olid palistatud prügiga. Kohati oli teede ääres "isetekkinud" prügimägesid.
Inimesed ei hooli keskkonna puhtusest mitte mingilgi määral. Külades visatakse prügi sinna kuhu juhtub.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et me elame siin Põhjala riikides ikka väga heal järjel olevat elu võrreldes Balkani riikidega milliseid sai külastatud. Tekkis kohe hea võrdlusmoment.
Balkani riikides toimunud viimase sõja jäljed on küll likvideeritud aga sügavad sõjahaavad on inimeste hinges alles. Neid sõjakoledusi ei unustata seal kandis.
Uued reisid juba varsti tulekul ja uued reisijuhtud samal kanalil samuti.
